Hüvasti, suvevaheaeg!
Helapuisto lasteaed avas täna uueks hooajaks uksed. Axel on kaheksa nädalat suvevaheajal olnud ning lasteaed on peaaegu unustatud. Peaaegu, sest kui ma olen mõnel korral katseks küsinud, kas läheme lasteaeda, siis on vastatud kindlalt "ei". Eelmisel nädalal hakkasime aegajalt rääkima, et varsti läheme uuesti lasteaeda ja keda kõike ta seal jälle näeb. Laps mäletab hästi nii kasvatajate kui ka osade lasteaiakaaslaste nimesid. Eilegi veel rääkisime lasteaia teemal ja paistis, et tal polegi sinna mineku osas erilisi vastuväiteid. Täna hommikul võtsime otse kui loomulikult lasteaiakotid ning asusime ilma igasuguse vastupunnimiseta vankriga lasteaia poole teele. Üritasime vanal tuttaval kombel teel oravaid pesadest välja kutsuda ning Axel juhatas mulle veel teedki (kust tuleb ära pöörata). Terve kevade olid traktorid lasteaia kõrval ridaelamutes kanalisatsioonitöid teinud ja ka see oli meeles. Nüüdseks olid kaevatööd lõppenud ja traktorid läinud. Juba enne, kui lasteaed nägemisulatusse tuli, kuulsime laste kilkeid ja Axel konstateeris, et näe - lapsed.
Lasteaia õuele sisse kärutades Axeli reipus kahanes, kuid laps oli ikka veel koostöövalmis. Kõigepealt nägime vana tuttavat hoidjatädi Saritat ja siis läksime siseruumidesse, et asjad kappi viia. Käisime pissil ja käsi pesemas. Kui siis õue tagasi läksime, et mänguväljakule teiste laste juurde minna, tekkis tõrge. Tuttavaid lapsi oli päris palju, kuid nende vastu ei paistnud esialgu olevat mingisugust huvi. Tuttavaid kasvatajaid polnud ühtegi. Välja arvatud, Sarita, kel olid parajasti mingid kohustused siseruumides. See oli juba natuke kurvem, sest kuidas sa seletad lapsele, et jää nüüd siia nende võõraste "tädide" juurde ja roni või sülle, kui kurbus ja nutt peale tulevad. Axel klammerdus minu külge ja ei olnud nõus mitte kellegagi ega millegagi mängima. Nõudis sülle ja tihkus nutta, nii kui üritasin maha panna. Iris siputas esialgu pikalt ja kannatlikult eemal vankris, aga lõpuks katkes ka tema kannatus, sest uneaeg oli ammu käes. Nii et viimaks pidin ma otsustama, kas lasta Irisel vankris kisada või Axel lasteaeda nutma jätta, kuni ta rahuneb. Jätsin Axeli, sest ega ma tegelikult uskunud, et ta olukorraga lepib isegi siis, kui jääksin sinna tunniks. Arvasin ja lootsin, et küll ta peagi rahuneb ja olukorraga lepib, kui ma nägemisulatusest välja saan.
Kõndisin minema, lükkasin vankri väravast välja ja panin värava oma selja taga kinni. Axeli nutt oli päris meeleheitlik. Tundsin ennast maailma kõige halvema emana selle pärast, et ma oma lapsele selliseid piinu valmistan. Üks hääl minu peas tänitas: "Sa ei kiirusta praegu ju isegi tööle, pole sundolukorras, vaid jalutad praegu Irisega kodu poole. Võta Axel nüüd kaasa ja anna talle aega. Sest lapsed vajavad harjumisaega, tasaseid maandumisi. Proovi homme uuesti". Selge mõistus minu peas aga ütles, et see ei vii kuhugi. Ja siis oli muidugi vaja enese rahustamiseks ka kedagi süüdistada. Näiteks seda inimest, kes oli otsustanud korraldada nii, et mänguväljakul polnud kohal mitte ühtegi vana tuttavat kasvatajat. Sarita oli kuskil ära ja ülejäänud kolm olid täiesti võõrad. Meie lasteaias on nii, väikeste rühmas on lapsed vanuses 1-3. Eelmise aasta väikeste rühma 3 kasvatajat läksid nüüd edasi suuremate rühma ja vaid üks jäi edasi väiksematega. Kuna Axel on sündinud veebruaris, siis jääb ta kuni kolmeseks saamiseni edasi väikeste rühma, kuid ilmselt märtsis siirdub suuremate juurde. Ühesõnaga, minu emasüda kaebles Sarita järele. Lükkasin vankrit tasakesi kodu poole ja kuulatasin, ega kaugusest enam Axeli nuttu ei kosta.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei vaeva praegu oma pead küsimusega, kas ja kuipalju peaksin ma lastehoiu teenust kasutama. Kui kevadel tundus mõeldamatu, et saaksin Axeli lasteaiast koju jätta samal ajal, kui ma Irisega emapuhkusel olen, siis nüüd on elu edasi läinud ja asjad veidi muutunud. Me elasime kaks suvekuud täitsa talutavalt üle. Oli raskeid ja närvesöövaid tunde ja päevi. Aga oli ka palju väga toredaid. Irisest on saanud väike inimene, kelle saab tükiks ajaks juba iseseisvalt vaibale "mängima" jätta. Ja iga päevaga on rohkem hetki, kus Axel ja Iris üksteise olemasolu naudivad ning teineteist naerutavad. Kuid olenemata sellest, kas päeval tuleb ette suuremaid kriise või mitte, olen ma kahe lapsega kodus olles õhtuks omadega läbi nagu läti raha ning ootan kannatamatult seda tundi, kui mõlemad magama jäävad. See juhtub praegu heal juhul kella kümne paiku. Sel tunnil on mu aju ennast välja lülitanud, nii et mingi vaimsema töö tegemisest pole juttugi. Oh mis vaimne töö - ma ei jaksa üle 20 min filmigi vaadata. Raudselt jään magama. Ilmselt paljude inimeste jaoks ongi normaalne, et nad lähevad kell 22 magama, aga küllap on neil päeva jooksul piisavalt tunde, et majapidamises asjad joonde ajada, uudiseid jälgida, meilivahetusel silm peal hoida, arved maksta jne. Minul jääb kahe lapsega kodus olles see kõik tegemata. Lisaks tuleb mul tasapisi hakata nullist ette valmistama päris oma loengut, mida ma ilmselt märtsi lõpust pidama hakkan. Ning liiklusõpik tuleks uuesti läbi tudeerida, sest ma tahaks (jälle kord) uuesti autosõiduga algust teha. Aga teha seda kahe väikese lapsega kodus olemise kõrvalt on ilmvõimatu. Kas parem lahendus oleks see, kui Axel käiks hoius osaajaga? Ei tea. Ühelt poolt tundub mulle, et lapsel on lihtsam aru saada vajadusest lasteaias käia, kui see on osa iga argipäeva rutiinist. Aga ega me pole osaaega proovinud ka. Ja siis veel see iga päevaga põletavamaks muutuv küsimus, et oktoobri keskel lõpeb tasustatud emapuhkus. Kuidas edasi? Siin on variante päris mitu, aga ükski pole päris hea.
Nüüd on kell nii kaugel, et Axel peaks lasteaias sügavas lõunaunes olema. Keegi pole mulle lasteaiast helistanud, järelikult on Axel seal veel elus ja ühes tükis. Ilmselt pole ta ka kellelgi teisel nina peast hammustanud. Paari tunni pärast läheme talle Irisega järgi. Loodan, et tal on naeratus näol ja homme läheb veidike kergemalt.
Lasteaia õuele sisse kärutades Axeli reipus kahanes, kuid laps oli ikka veel koostöövalmis. Kõigepealt nägime vana tuttavat hoidjatädi Saritat ja siis läksime siseruumidesse, et asjad kappi viia. Käisime pissil ja käsi pesemas. Kui siis õue tagasi läksime, et mänguväljakule teiste laste juurde minna, tekkis tõrge. Tuttavaid lapsi oli päris palju, kuid nende vastu ei paistnud esialgu olevat mingisugust huvi. Tuttavaid kasvatajaid polnud ühtegi. Välja arvatud, Sarita, kel olid parajasti mingid kohustused siseruumides. See oli juba natuke kurvem, sest kuidas sa seletad lapsele, et jää nüüd siia nende võõraste "tädide" juurde ja roni või sülle, kui kurbus ja nutt peale tulevad. Axel klammerdus minu külge ja ei olnud nõus mitte kellegagi ega millegagi mängima. Nõudis sülle ja tihkus nutta, nii kui üritasin maha panna. Iris siputas esialgu pikalt ja kannatlikult eemal vankris, aga lõpuks katkes ka tema kannatus, sest uneaeg oli ammu käes. Nii et viimaks pidin ma otsustama, kas lasta Irisel vankris kisada või Axel lasteaeda nutma jätta, kuni ta rahuneb. Jätsin Axeli, sest ega ma tegelikult uskunud, et ta olukorraga lepib isegi siis, kui jääksin sinna tunniks. Arvasin ja lootsin, et küll ta peagi rahuneb ja olukorraga lepib, kui ma nägemisulatusest välja saan.
Kõndisin minema, lükkasin vankri väravast välja ja panin värava oma selja taga kinni. Axeli nutt oli päris meeleheitlik. Tundsin ennast maailma kõige halvema emana selle pärast, et ma oma lapsele selliseid piinu valmistan. Üks hääl minu peas tänitas: "Sa ei kiirusta praegu ju isegi tööle, pole sundolukorras, vaid jalutad praegu Irisega kodu poole. Võta Axel nüüd kaasa ja anna talle aega. Sest lapsed vajavad harjumisaega, tasaseid maandumisi. Proovi homme uuesti". Selge mõistus minu peas aga ütles, et see ei vii kuhugi. Ja siis oli muidugi vaja enese rahustamiseks ka kedagi süüdistada. Näiteks seda inimest, kes oli otsustanud korraldada nii, et mänguväljakul polnud kohal mitte ühtegi vana tuttavat kasvatajat. Sarita oli kuskil ära ja ülejäänud kolm olid täiesti võõrad. Meie lasteaias on nii, väikeste rühmas on lapsed vanuses 1-3. Eelmise aasta väikeste rühma 3 kasvatajat läksid nüüd edasi suuremate rühma ja vaid üks jäi edasi väiksematega. Kuna Axel on sündinud veebruaris, siis jääb ta kuni kolmeseks saamiseni edasi väikeste rühma, kuid ilmselt märtsis siirdub suuremate juurde. Ühesõnaga, minu emasüda kaebles Sarita järele. Lükkasin vankrit tasakesi kodu poole ja kuulatasin, ega kaugusest enam Axeli nuttu ei kosta.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei vaeva praegu oma pead küsimusega, kas ja kuipalju peaksin ma lastehoiu teenust kasutama. Kui kevadel tundus mõeldamatu, et saaksin Axeli lasteaiast koju jätta samal ajal, kui ma Irisega emapuhkusel olen, siis nüüd on elu edasi läinud ja asjad veidi muutunud. Me elasime kaks suvekuud täitsa talutavalt üle. Oli raskeid ja närvesöövaid tunde ja päevi. Aga oli ka palju väga toredaid. Irisest on saanud väike inimene, kelle saab tükiks ajaks juba iseseisvalt vaibale "mängima" jätta. Ja iga päevaga on rohkem hetki, kus Axel ja Iris üksteise olemasolu naudivad ning teineteist naerutavad. Kuid olenemata sellest, kas päeval tuleb ette suuremaid kriise või mitte, olen ma kahe lapsega kodus olles õhtuks omadega läbi nagu läti raha ning ootan kannatamatult seda tundi, kui mõlemad magama jäävad. See juhtub praegu heal juhul kella kümne paiku. Sel tunnil on mu aju ennast välja lülitanud, nii et mingi vaimsema töö tegemisest pole juttugi. Oh mis vaimne töö - ma ei jaksa üle 20 min filmigi vaadata. Raudselt jään magama. Ilmselt paljude inimeste jaoks ongi normaalne, et nad lähevad kell 22 magama, aga küllap on neil päeva jooksul piisavalt tunde, et majapidamises asjad joonde ajada, uudiseid jälgida, meilivahetusel silm peal hoida, arved maksta jne. Minul jääb kahe lapsega kodus olles see kõik tegemata. Lisaks tuleb mul tasapisi hakata nullist ette valmistama päris oma loengut, mida ma ilmselt märtsi lõpust pidama hakkan. Ning liiklusõpik tuleks uuesti läbi tudeerida, sest ma tahaks (jälle kord) uuesti autosõiduga algust teha. Aga teha seda kahe väikese lapsega kodus olemise kõrvalt on ilmvõimatu. Kas parem lahendus oleks see, kui Axel käiks hoius osaajaga? Ei tea. Ühelt poolt tundub mulle, et lapsel on lihtsam aru saada vajadusest lasteaias käia, kui see on osa iga argipäeva rutiinist. Aga ega me pole osaaega proovinud ka. Ja siis veel see iga päevaga põletavamaks muutuv küsimus, et oktoobri keskel lõpeb tasustatud emapuhkus. Kuidas edasi? Siin on variante päris mitu, aga ükski pole päris hea.
Nüüd on kell nii kaugel, et Axel peaks lasteaias sügavas lõunaunes olema. Keegi pole mulle lasteaiast helistanud, järelikult on Axel seal veel elus ja ühes tükis. Ilmselt pole ta ka kellelgi teisel nina peast hammustanud. Paari tunni pärast läheme talle Irisega järgi. Loodan, et tal on naeratus näol ja homme läheb veidike kergemalt.
Comments