Hoiust ja koduhoiust siin ja seal
Paanikaks seoses Axeli lasteaeda jätmisega polnud mingit põhjust. Eks ma ju tegelikult olekski võinud seda arvata. Pärastlõunal, kui lapsele järgi läksin, ootas mind ees rõõmus laps. Järgnevate päevade hommikutel ei valmistanud lasteaeda jäämine poisile enam üldse mingeid üleelamisi. Musid-kallid tehtud, jäi Axel rõõmsalt mänguväljakule asjatama. Sellegipoolest olen otsustanud, et sellel sügisel teen nädala keskel lapsele ühe kodupäeva. Kokkulepitud hoiupäevade arvuks saab 15 (siin on võimalik valida kas 10, 15 või kõik argipäevad hoius) ehk siis keskmiselt 4 päeva nädalas miinus veel paar päeva sõltuvalt kuust. Konkreetsed hoiupäevad tuleb enne uue kuu algust lasteaiaga kooskõlastada. Lisaks jätkame endiselt nii, et Axel ei lähe hommikul hoidu kella peale, vaid tal on võimalus ärgata siis, kui tal endal uni ära läheb (see on tavaliselt umbes kell 8), siis hommikul kodus omas rütmis askeldada ning kui oleme valmis, jalutame koos lasteaeda. Esimesel nädalal jõudis Axel lasteaeda umbes kella 10 paiku. Järgi olen talle läinud kell 15, hiljemalt kell 15.30. Praegu ma tunnen, et kuna Iris on vahepeal palju asjalikumaks neiuks kasvanud ning Axelil pole armukadedus viimasel ajal eriliseks probleemiks, siis ma võin seda lubada, et ta näiteks igal kolmapäeval meiega kodus on. Laps saab lasteaiast puhkust ning loodetavasti on meil kõigil tore.
Ma leian, et see on suur privileeg, et mul on võimalus Irisega kodus olles Axel lasteaeda viia, kuid just niimoodi - lapse omas rütmis. Vaatan neid teisi lapsi seal hoius ja kurbus tuleb peale. Seal on üks aastane tüdruk, kes veel ei kõnnigi. Ja hoius tuleb tal olla palju pikemaid päevi, kui Axelil. Axel on nüüd oma rühmas üks vanemaid. Üle poolte lastest on uued ja mõned ikka päris-päris pisikesed (minu jaoks). Ma ei kujutaks praegu ettegi, et Iris läheks jaanuarist hoidu. Aga kõik on suhteline. Täna käis üks vana sõber külas, kes praegu oma naisega Amsterdamis elab. Tema soomlannast naine on viimaseid kuid lapseootel. Teades, et Hollandis on lapsehoid hoopis teistmoodi organiseeritud, kui Põhjamaades, tundsin loomulikult huvi, millisena nemad oma edasist elukorraldust ette näevad. Kõigepealt on naine 4 kuud emapuhkusel (see ongi see aeg, mis hollandi naised ametlikult lastega kodus saavad olla!), siis võtab välja kuu jagu tallel olevat puhkust, siis võtab veel 2 kuud palgata puhkust ja ongi kõik! 7-kuuselt tuleb laps vähemalt osalise ajaga hoidu panna. Õnneks on nende mõlema töö selline, mis võimaldab ühe päeva nädalas kodus tööd teha. Aga olgem ausad... kui paljud meist, kas siis beebi kapriiside või oma kindlameelsusetuse tõttu, tegelikult suudavad beebi kõrvalt päriselt kodus tööd teha? Just niimoodi, oma lastega kasvades ning teiste olukordi kõrvutades, õpid teatud asju hindama ning tänu tundma. See, mis meile siin Põhjamaade süsteemis tundub nii loomulik, on teiste jaoks erandlik.
Axel aga on viimastel nädalatel hästi palju kiitust ära teeninud. Kuu aega on mähkmevabadust harjutatud ning täna võib öelda, et väga edukalt. Lõunauinakule olen ta juba tükk aega ilma mähkmeta saatnud ning kordagi pole õnnetust juhtunud. Nüüd läksime nii julgeks, et lasime tal kolm viimast ööd mähkmeta magada ning jällegi - hommikul on voodi täitsa kuiv olnud. Eks neid õnnetusi võib edaspidi ikka ette tulla, kuid selge on see, et ta kontrollib oma hädasid suurepäraselt. Täitsa suur ja tubli mees. Enamasti annab ta nüüd päris ise teada, kui häda peale tuleb. Samal ajal on oluline ka meil endil lapselt sageli küsida, kas potile minna on vaja. Keeldusin ka lasteaeda lõunauinaku ajaks mähkmeid viimast, sest tahan oma lapsesse uskuda ning milleks siis neid puhtaid mähkmeid ilmaasjata prügisse loopida?
Ma leian, et see on suur privileeg, et mul on võimalus Irisega kodus olles Axel lasteaeda viia, kuid just niimoodi - lapse omas rütmis. Vaatan neid teisi lapsi seal hoius ja kurbus tuleb peale. Seal on üks aastane tüdruk, kes veel ei kõnnigi. Ja hoius tuleb tal olla palju pikemaid päevi, kui Axelil. Axel on nüüd oma rühmas üks vanemaid. Üle poolte lastest on uued ja mõned ikka päris-päris pisikesed (minu jaoks). Ma ei kujutaks praegu ettegi, et Iris läheks jaanuarist hoidu. Aga kõik on suhteline. Täna käis üks vana sõber külas, kes praegu oma naisega Amsterdamis elab. Tema soomlannast naine on viimaseid kuid lapseootel. Teades, et Hollandis on lapsehoid hoopis teistmoodi organiseeritud, kui Põhjamaades, tundsin loomulikult huvi, millisena nemad oma edasist elukorraldust ette näevad. Kõigepealt on naine 4 kuud emapuhkusel (see ongi see aeg, mis hollandi naised ametlikult lastega kodus saavad olla!), siis võtab välja kuu jagu tallel olevat puhkust, siis võtab veel 2 kuud palgata puhkust ja ongi kõik! 7-kuuselt tuleb laps vähemalt osalise ajaga hoidu panna. Õnneks on nende mõlema töö selline, mis võimaldab ühe päeva nädalas kodus tööd teha. Aga olgem ausad... kui paljud meist, kas siis beebi kapriiside või oma kindlameelsusetuse tõttu, tegelikult suudavad beebi kõrvalt päriselt kodus tööd teha? Just niimoodi, oma lastega kasvades ning teiste olukordi kõrvutades, õpid teatud asju hindama ning tänu tundma. See, mis meile siin Põhjamaade süsteemis tundub nii loomulik, on teiste jaoks erandlik.
Axel aga on viimastel nädalatel hästi palju kiitust ära teeninud. Kuu aega on mähkmevabadust harjutatud ning täna võib öelda, et väga edukalt. Lõunauinakule olen ta juba tükk aega ilma mähkmeta saatnud ning kordagi pole õnnetust juhtunud. Nüüd läksime nii julgeks, et lasime tal kolm viimast ööd mähkmeta magada ning jällegi - hommikul on voodi täitsa kuiv olnud. Eks neid õnnetusi võib edaspidi ikka ette tulla, kuid selge on see, et ta kontrollib oma hädasid suurepäraselt. Täitsa suur ja tubli mees. Enamasti annab ta nüüd päris ise teada, kui häda peale tuleb. Samal ajal on oluline ka meil endil lapselt sageli küsida, kas potile minna on vaja. Keeldusin ka lasteaeda lõunauinaku ajaks mähkmeid viimast, sest tahan oma lapsesse uskuda ning milleks siis neid puhtaid mähkmeid ilmaasjata prügisse loopida?
Comments