Inspiratsioonipuuduses
Viimaste nädalate suurim küsimus: kuidas leida endas üles õhin selle vastu, mis minus aastaid õhinat on tekitanud? Mul on kahe nädala pärast piirilinnas konverents, milleks tuleb valmistada ette ettekanne, ja mu pea on täiesti tühi. TÄIESTI. Seda siis selle tulemusel, et olen umbes 9 kuud lapse/lastega kodus olnud ning end tööelust täiesti välja rebinud. Tõe huvides tuleb küll mainida, et kevadsemestril osalesin ma siiski pedagoogikakursusel, millega seoses tegelesin ka akadeemiliste tekstidega, kuid doktoriuurimus on küll täiesti varjusurma langenud.
Umbes samal ajal kaks aastat tagasi hakkasin ma end 7-kuuse Axeli kõrvalt juba mõneks tunniks tööle sättima. Javi oli sel ajal töötuna kodus ja käis vaid poole päeva kaupa keelekursustel. Tundus kõige loogilisem lahendus, et mina lähen osaajaga töiste tegemiste juurde, samal ajal kui isa on lapsega kodus. Olin Axeliga hommikupoolikud, siis tuli Javi kursuselt ja jäi Axeliga teiseks pooleks päevaks. Mis võiks olla lapsele turvalisem? Ma nautisin neid tunde tööl, omaenda ja suurte inimeste seltskonnas. Ja arvan, et olin mingis mõttes selles osas parem ja rahulikum ema kodus. Kevade poole tuli Evelin meile lisakätena pärastlõunati appi ja nii see kuidagi läks. Tagantjärgi mõeldes muidugi selle hinnaga, et Javi ei saanud 100% tööotsimisega või enese koolitamisega tegeleda ning oludest tulenevalt ei osanud pahatihti oma lapsega kodus olemisest täit rõõmu tunda. Mina aga ei saanud kunagi nii palju tööd teha, kui olin endale eesmärgiks seadnud. Sellegipoolest arvan ikka veel, et see lahendus oli tollel ajahetkel parim.
Ma ei tea ikka veel, kui kaua ma lõpuks Irisega kodus ja tööelust eemal olen. Ideaalolukorras võiks see kesta järgmise aasta augustini, mil Iris on pooleteisene. Kui aga peaks ikkagi juhtuma nii, et Javi ei saa ka koolituse lõppedes tööle ning mina saan meie pere eelarvesse tuua vaid lapse koduhoiutoe, siis me peame oma plaanid kuidagi ümber mängima. Üks on kindel: praegu on Javi aeg oma töövõimalusi maksimeerida ning minu ülesanne on päevasel ajal laste järele vaadata. Kuni mõlemad lapsed pole hoius. Poolteist aastat pole paljude töökohtade puhul kuigi pikk aeg eemal olla. Akadeemilise karjääri puhul aga on küll. Seda juhul, kui sa ei suuda koduse tohuvabohu keskel või kõrval leida võimalust end akadeemilise maailmaga kursis ja intellektuaalselt aktiivsena hoida. Inimesed on erinevad, lapsed on erinevad, pered on erinevad, aga mina pean tunnistama, et olen märkamatult selle ree pealt maha libisenud. Ma võin küll käsi südamel öelda, et ma tunnen ennast olevat sellise koduse emme seisuses, kelle päevad kulgevad pelgalt kodust majapidamist pööritades ning lastega askeldades. Hommikul üles siis, kui lapsed ärkavad, õhtul magama siis, kui lapsed lubavad. Hommikusöögid, lõunasöögid, vahepalad, õhtusöögid. Jalutamised ja mängimised ja magamapanekud. Mõnikord harva veidi seltskondlikku tegevust, mis kätkeb seda, et käid mõne teise titemammaga kohvitamas. Ülepäevasena näivad riiete pööritamised: mis on puhas, mis must, mis väike, mis suur, mis pessu, mis nöörile kuivama, mis kuiv, mis kuhu kappi, mis triikimishunnikusse. Kas on parajaid kummikud, kus parajasti asub müts, kus vihmajope, kas hankida kuskilt uus sall või kindad ja kui, siis kust ja millal. Kas on manustatud D-vitamiini, ega mähkmed otsakorral pole, millal on järgmine nõuandlas käik... Ega sellest polekski midagi väga hullu, kui poleks seda valdavat tunnet, et argielu askeldused tapavad tööalase inspiratsiooni. Aga inspiratsioonita pole mitte midagi peale hakata. Momendil näib kõik see, mida kätkeb minu doktoriuurimus, mingisuguse ääretult kauge abstraktse ulmemaailmana. Ometi ei saa minna konverentsile ja alustada sellega, et "Vaadake, ma olen nüüd ema..."
Aeg on laste sündides täiesti uue tähenduse ja kasutuse saanud. Enne lapsi oli kaks nädalat hirmus pikk aeg, sest ülesannetega sa reaalselt tegelema hakatud ikkagi vaid siis, kui tähtaeg kohe-kohe kukkuma hakkas. Oli üpris tavaline tähtajale eelnevad päevad ajusid ragistada ning peamiselt tõdeda, et kurat temaga, praegu siiski häid mõtteid pole. Nii kaua, kui kätte jõudsid viimane päev ja öö, mida sai inspiratsioonipuhangute ja paanikahoogude vahel laveerides kohvitasside najal hommikuni venitatud, sest ideed aktiveerusid ja tähemärkide arv hakkas väljendama produktiivsust ikka ju siis, kui tähtaeg tundide, minutite ja lausa sekundite kujul peale pressis. Kui need ajad saabusid, mil tööd tähtajaks reeglina üle emaili lähetada tuli, sai tihtipeale juba tähtaja ülestest tundidest varastatud, mängides selle peale, et saaja öösel vast magab ning tegeleb saadetistega alles kunagi hommikul. Mis seal salata, sai ka tähtaegadest julmemalt üle mindud, vabandusi leitud ning lisaaega küsitud. Nüüd on aga kõik väga teistmoodi. Kaks nädalat taob kuklas justkui oleks see ülehomme. Sest küll ja küll on juba oma nahal läbi elatud seda, et selle aja jooksul jääb tingimata keegi haigeks, ei maga hästi või siis, kui peaks, enamuse ajast oled ise nagunii mentaalselt liialt väsinud selleks, et tasuks üldse midagi intellektuaalset üritada ning on tuhat muud asja, mis pressivad ennast plaanidele vahele. Aeg lihtsalt libiseb sõrmede vahelt.
Kui keegi seda veel tabanud pole, siis üks põhjus selleks, miks ma blogi kirjutan, on sisemine vajadus mõtete laviinile konkreetne vorm ja struktuur anda. Ma mõtlen, et kui ma suudan oma uitmõtteid filtreerida ja arusaadaval viisil ühendada, nii et lugejad lõpuni reel püsivad, siis on veel lootust oma töö juurde naasta. Üks õpetus, mille kadunud professor Ulla Vuorela meile kaasa andis, oli teadustöö ja kirjutusharjumuse kohta: teadustöö juures on ehk kõige olulisem kirjutamisrutiini ülalpidamine, nii et kirjuta iga päev kasvõi pool lehekülge, aga kirjuta. Ta pidas ehk rohkem silmas akadeemilise maiguga kirjutamist, aga alustuseks asi see blogigi. (Sagedus peaks muidugi 1-2 korralt kuus tublisti tõusma, aga asi seegi.) Teine Ulla õpetus puudutab õhinat. Õhin peab olema, muidu ei tule midagi. Kogu Ulla olemuse tuum oli minu meelest just selles kõigile tuntud fraasis "Oh, it's so very exciting!" Praegu on seis selline, et ma lähen sinna konverentsile oma kadunud õhinat otsima, kuigi tegelikult peaksin minema seda sinna viima ja jagama. Oh well, Scarlett O'Hara sõnadega: "Homme on uus päev!"
Umbes samal ajal kaks aastat tagasi hakkasin ma end 7-kuuse Axeli kõrvalt juba mõneks tunniks tööle sättima. Javi oli sel ajal töötuna kodus ja käis vaid poole päeva kaupa keelekursustel. Tundus kõige loogilisem lahendus, et mina lähen osaajaga töiste tegemiste juurde, samal ajal kui isa on lapsega kodus. Olin Axeliga hommikupoolikud, siis tuli Javi kursuselt ja jäi Axeliga teiseks pooleks päevaks. Mis võiks olla lapsele turvalisem? Ma nautisin neid tunde tööl, omaenda ja suurte inimeste seltskonnas. Ja arvan, et olin mingis mõttes selles osas parem ja rahulikum ema kodus. Kevade poole tuli Evelin meile lisakätena pärastlõunati appi ja nii see kuidagi läks. Tagantjärgi mõeldes muidugi selle hinnaga, et Javi ei saanud 100% tööotsimisega või enese koolitamisega tegeleda ning oludest tulenevalt ei osanud pahatihti oma lapsega kodus olemisest täit rõõmu tunda. Mina aga ei saanud kunagi nii palju tööd teha, kui olin endale eesmärgiks seadnud. Sellegipoolest arvan ikka veel, et see lahendus oli tollel ajahetkel parim.
Ma ei tea ikka veel, kui kaua ma lõpuks Irisega kodus ja tööelust eemal olen. Ideaalolukorras võiks see kesta järgmise aasta augustini, mil Iris on pooleteisene. Kui aga peaks ikkagi juhtuma nii, et Javi ei saa ka koolituse lõppedes tööle ning mina saan meie pere eelarvesse tuua vaid lapse koduhoiutoe, siis me peame oma plaanid kuidagi ümber mängima. Üks on kindel: praegu on Javi aeg oma töövõimalusi maksimeerida ning minu ülesanne on päevasel ajal laste järele vaadata. Kuni mõlemad lapsed pole hoius. Poolteist aastat pole paljude töökohtade puhul kuigi pikk aeg eemal olla. Akadeemilise karjääri puhul aga on küll. Seda juhul, kui sa ei suuda koduse tohuvabohu keskel või kõrval leida võimalust end akadeemilise maailmaga kursis ja intellektuaalselt aktiivsena hoida. Inimesed on erinevad, lapsed on erinevad, pered on erinevad, aga mina pean tunnistama, et olen märkamatult selle ree pealt maha libisenud. Ma võin küll käsi südamel öelda, et ma tunnen ennast olevat sellise koduse emme seisuses, kelle päevad kulgevad pelgalt kodust majapidamist pööritades ning lastega askeldades. Hommikul üles siis, kui lapsed ärkavad, õhtul magama siis, kui lapsed lubavad. Hommikusöögid, lõunasöögid, vahepalad, õhtusöögid. Jalutamised ja mängimised ja magamapanekud. Mõnikord harva veidi seltskondlikku tegevust, mis kätkeb seda, et käid mõne teise titemammaga kohvitamas. Ülepäevasena näivad riiete pööritamised: mis on puhas, mis must, mis väike, mis suur, mis pessu, mis nöörile kuivama, mis kuiv, mis kuhu kappi, mis triikimishunnikusse. Kas on parajaid kummikud, kus parajasti asub müts, kus vihmajope, kas hankida kuskilt uus sall või kindad ja kui, siis kust ja millal. Kas on manustatud D-vitamiini, ega mähkmed otsakorral pole, millal on järgmine nõuandlas käik... Ega sellest polekski midagi väga hullu, kui poleks seda valdavat tunnet, et argielu askeldused tapavad tööalase inspiratsiooni. Aga inspiratsioonita pole mitte midagi peale hakata. Momendil näib kõik see, mida kätkeb minu doktoriuurimus, mingisuguse ääretult kauge abstraktse ulmemaailmana. Ometi ei saa minna konverentsile ja alustada sellega, et "Vaadake, ma olen nüüd ema..."
Aeg on laste sündides täiesti uue tähenduse ja kasutuse saanud. Enne lapsi oli kaks nädalat hirmus pikk aeg, sest ülesannetega sa reaalselt tegelema hakatud ikkagi vaid siis, kui tähtaeg kohe-kohe kukkuma hakkas. Oli üpris tavaline tähtajale eelnevad päevad ajusid ragistada ning peamiselt tõdeda, et kurat temaga, praegu siiski häid mõtteid pole. Nii kaua, kui kätte jõudsid viimane päev ja öö, mida sai inspiratsioonipuhangute ja paanikahoogude vahel laveerides kohvitasside najal hommikuni venitatud, sest ideed aktiveerusid ja tähemärkide arv hakkas väljendama produktiivsust ikka ju siis, kui tähtaeg tundide, minutite ja lausa sekundite kujul peale pressis. Kui need ajad saabusid, mil tööd tähtajaks reeglina üle emaili lähetada tuli, sai tihtipeale juba tähtaja ülestest tundidest varastatud, mängides selle peale, et saaja öösel vast magab ning tegeleb saadetistega alles kunagi hommikul. Mis seal salata, sai ka tähtaegadest julmemalt üle mindud, vabandusi leitud ning lisaaega küsitud. Nüüd on aga kõik väga teistmoodi. Kaks nädalat taob kuklas justkui oleks see ülehomme. Sest küll ja küll on juba oma nahal läbi elatud seda, et selle aja jooksul jääb tingimata keegi haigeks, ei maga hästi või siis, kui peaks, enamuse ajast oled ise nagunii mentaalselt liialt väsinud selleks, et tasuks üldse midagi intellektuaalset üritada ning on tuhat muud asja, mis pressivad ennast plaanidele vahele. Aeg lihtsalt libiseb sõrmede vahelt.
Kui keegi seda veel tabanud pole, siis üks põhjus selleks, miks ma blogi kirjutan, on sisemine vajadus mõtete laviinile konkreetne vorm ja struktuur anda. Ma mõtlen, et kui ma suudan oma uitmõtteid filtreerida ja arusaadaval viisil ühendada, nii et lugejad lõpuni reel püsivad, siis on veel lootust oma töö juurde naasta. Üks õpetus, mille kadunud professor Ulla Vuorela meile kaasa andis, oli teadustöö ja kirjutusharjumuse kohta: teadustöö juures on ehk kõige olulisem kirjutamisrutiini ülalpidamine, nii et kirjuta iga päev kasvõi pool lehekülge, aga kirjuta. Ta pidas ehk rohkem silmas akadeemilise maiguga kirjutamist, aga alustuseks asi see blogigi. (Sagedus peaks muidugi 1-2 korralt kuus tublisti tõusma, aga asi seegi.) Teine Ulla õpetus puudutab õhinat. Õhin peab olema, muidu ei tule midagi. Kogu Ulla olemuse tuum oli minu meelest just selles kõigile tuntud fraasis "Oh, it's so very exciting!" Praegu on seis selline, et ma lähen sinna konverentsile oma kadunud õhinat otsima, kuigi tegelikult peaksin minema seda sinna viima ja jagama. Oh well, Scarlett O'Hara sõnadega: "Homme on uus päev!"
Comments