Milleks kõik need riided?

Mul on elutoa põrandal mitu suurt kasti ja kotti hilpe, millest ma tahan kirbukal lahti saada. Tegelikult pole need minu omad. Siia tuppa sattusid nad nii, et meie sõbrad kolisid kunagi Amsterdami ja nüüd selgus, et jäävad veel üsna kauaks sinna ning müüvad oma siinse korteri maha. Nii tekkis vajadus suurpuhastus teha ja kogu ebavajalikust tavaarist lahti saada. Hilpe Amsterdami ju ometigi ei hakka lennutama. Kuna neil endil polnud võimalik Tamperes pikemalt peatuda ja asjaga tegeleda, siis pakkusid mulle, et võta kätte ja vii kirbukale, teenistuse saad omale. Ma esialgu kahtlesin, kas tasub. Maksad nädala või paar laua eest, aga äkki jääd hoopis miinusesse? Sõbrad siis veensid, et igal juhul tasub vaeva ära. Kui lased hinnad hästi alla, läheb peaaegu kõik. Nendel olevat kogemust omajagu. Nii ma otsustasingi selle väljakutse vastu võtta.

Ja siin ma siis istun nende hilpude keskel ja meeleheide tuleb peale. Miks, põrgu päralt, on inimestel nii palju riideid vaja? Mis meil, inimhingedel, viga on, et meile vähesest ei piisa? Mul oli plaanis ka oma riidekapp jälle kord läbi tuuseldada ning ebavajalikust lahti saada, aga mul läks kuidagi tuju ära. Ma ju tean juba kappi vaatamatagi, et see saab ebameeldiv ülesanne olema. Tüüpiline naiste probleem: ruumi pole üldse aga selga pole ka mitte midagi panna. Ma olen endale vargsi juba aru andnud, et lõviosa sellest ruumipuudusest on tingitud sellest, et suurem osa naisi maadleb suure tüki oma elust muutuva kehakaaluga ning nii on riieteuputusele alati vabandus: pooled riided ei lähe praegu valede proportsioonide tõttu selga, aga ära ka ei raatsi visata, sest äkki mingi ajaühiku X pärast on lugu teine. Lisaks on meil, naistel, päris mitu päeva aastas hetki, kus tekib pöörane vajadus natuke garderoobi uuendada, sest vana on kõik surmani ära tüüdanud. Ning sellised garderoobi värskendamise kuurid toimuvad minu puhul vaatamata sellele, et olen endale juba hulk aastaid aru andnud, et kuulun oma riietumisinnu ja -stiili poolest kindlasti sinna flegmaatilisemasse ja igavamasse rühma. Mulle tundub pea alati, et mul ei ole ei tahtmist ega aega, et ajaga kaasas käia ja iga hetk moodne välja näha. Ma arvan, et ma olen pigem selline keskmine hall hiireke. Minu puhul juhtub üliharva, et ma järgmise päeva riietumist kuidagi läbi mõtleks või ette planeeriks. Tüüpiline on hoopis selline olukord, et ma vaatan kella ja avastan, et umbes 5 minuti pärast tuleks kodust välja minna, aga mul pole veel midagi seljas. Torman siis kapi juurde, raban sealt mingeid esemeid välja, misjärel tavaliselt jõuan kiiresti järeldusele, et miski ei sobi mitte millegagi, ning lõpuks panen selga mingi tüüpkombinatsiooni kindla peale mineku riideid. Jube igav. Vahel tekitab see minus meelehärmi, et ma ei oska/taha/suuda ägedalt riietuda, aga peab jällegi tunnistama, et enamasti on mul sellest suhteliselt ükskõik. Riietumisvaldkond pole üldse minu tassike teed. Ja ilmselt ei hakka kunagi olemagi. Mul on peamine, et oleks võimalikult mugav. Täiesti soomestunud, tuleb nentida.

Olen mitut puhku mõelnud sellele, et 2-toalises korteris elamise suur eelis on kindla peale see, et ruumipuudus lausa sunnib aegajalt asju filtreerima ja neist lahti saama. Täna ma soovin hästi palavalt, et kui ma peaks ühel päeval suurema pinna peal elama, siis ühe käitumismustri võiks siit kindlasti kaasa võtta: kui midagi uut tuleb koju sisse, siis midagi vana peaks minema välja. Meil ei ole mingit vajadust suurte riidekappide ja garderoobide järele, ilu peitub hoopis selles, kuidas omada vähesel määral vajalikke asju. Minimalism on see, mis meie elu lihtsaks ja ilusaks teeb.