Vahekokkuvõte võimust ja vennaarmust
Lapsed kasvavad.
Iris kaalub ligi 8 kilo ja kannab riideid suuruses 68, Axeli puhul nägin kaalul esmakordselt numbrit 12. Ma arvasin, et ta ei kasva 11 millegagist mitte iialgi välja, aga näed sa - eksisin. Axelil on kapp täis riideid suuruses 86, vähehaaval liigume 92 poole. Irise puhul jälgime päev päeva kaupa füüsilisi edusamme, Axeli puhul verbaalseid.
Iris on viimase kuu jooksul saanud selgeks kindla istumise ja kibekiire roomamise. Eile märkasin esimest korda, et ta üritas edasi liikuda ka põlvede peal, käputades. Ennast püsti ajama pole veel hakanud. Ahjaa - verbaalsest küljest võib aimata ka sõnu "aitäh", "mäm-mäm" ja vist ka "emme". Võrdlen neid kahte ja mõtlen, et küll nende väikestega on kerge (või äkki on Irisega kerge, aga Axeliga polnud seda ka siis, kui ta alla 10-kuune oli?). Kui endiselt katkendlikud ööd (sest me pole ikka veel nii kaugele jõudnud, et Iris kogu öö ja rinnapiimata oma voodis magaks) välja arvata, siis on temaga puhas lust koos elada. Sööda tal vaid kõht täis ja ta võib üle tunni rahulikult omapäi maas roomates ja asju uudistades aega mööda saata. Ise seejuures õnnelik ja rahul. Kui uni ja nälg peale tükivad, siis hakkab virisema, kuid sellele annab alati reageerida ning probleem saab lahendatud. Selline mõnus rõõmsameelne preili, kes iga päevaga suure huviga oma maailma laiendab.
Axeli natuur seevastu on üks paras pähkel läbi hammustada. Võta sa nüüd kinni, kas temaga on keeruline eelkõige sellepärast, et ta pole mitte üksi kogu tähelepanu saamas, vaid seda tuleb Irisega jagada. Armukadedus on selgelt kogu aeg olemas, vahel varjatumal, vahel avalikumal kujul. Praegu on jälle see periood, kus Axel Irist pidevalt kadeduse pärast tümitab. Meil ei ole Javiga sekunditki seda aega, kus me võiksime lapsed omaette mängima jätta ja vabalt hingata. Kogu aeg tuleb valvel olla. Ükskõik, mida Iris ka parajasti omaette toimetab, ikka jääb ta Axelile ette. Saab möödaminnes tou kirja või ronib Axel talle selga või kiusab mõnel muul moel. Ei aita siin ei keelamine, selgitamine, keelitamine ega meelitamine. Nagu hane selga vesi. Ilmselt peab hakkama sihikindlamat mingit karistussüsteemi rakendama. Kõige kummalisem, et kogu selle igapäevase piinamise juures on Iris aga ikka veel nii ullike, et peab Axelit oma kõige suuremaks eeskujuks ja naerutajaks. Ta nii siiralt usub iga kord, et Axeliga müramine jääbki toredaks müramiseks. Paraku pöördub hetk sekundiga ja toredast ingellikust Axelist ronib välja kurat.
Üks dialoog X päeval Axeliga:
Mina: "Miks sa nii teed [Irist kiusad]? Kas sa oled Irise peale kade?"
Axel: "Ei, ma olen vihane". Ja positsioneerib end ilmselgelt armukadedusest minu ja Irise vahele.
Mina: "Okei, sa oled siis vihane".
Mõned päevad hiljem sarnases situatsioonis.
Mina: "Mis toimub, Axel?"
Axel: "Ma olen kade, hästi kade!"
Üldiselt muutuvad jutuajamised Axeliga iga päevaga aina sisukamaks.
Näiteks on ta nautima hakanud sõnamänge, mis käivad nii.
Mina: "Emme ütleb kass, issi ütleb..."
Axel: "Gato" (kass hisp k)
Mina: "Emme ütleb uks, issi ütleb..."
Axel: "Puerta" (uks hisp k)
jne jne
Päeva kõige lõõgastavamad hetked on need, kus Axel ja Iris käivad vannis. Mõlemad oma vannis, aga võimutasakaal kindlalt paigas, mis tähendab, et Axel valib omale sobivat värvi vanni ja mänguasjad ning palumise peale ehk loobib omal valikul mõne vannilelu ka Irisele. Ja Iris on kõigega rõõmsalt kilgates rahul. Veel.
Lasteaias mainiti, et kuna Axel on praegu oma sõimerühmas vanim, siis kaalutakse tema suuremate rühma ümber viimist. Nii minule kui ka Javile tõi see jutt naeratuse suule. Me arvame, et see tuleks Axelile ainult kasuks, kui ta saab oma vana rühma juurde tagasi - tuttavad kasvatajad, tuttavad lapsed. Seal oleks ta kõige väiksem, aga oma hakkamise juures oleks tal seal palju huvitavam ning arenguks võimalusi kui palju. Ja kuna seal on lapsed temast suuremad, siis äkki tuleks talle seegi kasuks, et suuremad ta seal paika panevad (muidu kipub ülbeks kätte ära minema).
Iris kaalub ligi 8 kilo ja kannab riideid suuruses 68, Axeli puhul nägin kaalul esmakordselt numbrit 12. Ma arvasin, et ta ei kasva 11 millegagist mitte iialgi välja, aga näed sa - eksisin. Axelil on kapp täis riideid suuruses 86, vähehaaval liigume 92 poole. Irise puhul jälgime päev päeva kaupa füüsilisi edusamme, Axeli puhul verbaalseid.
Iris on viimase kuu jooksul saanud selgeks kindla istumise ja kibekiire roomamise. Eile märkasin esimest korda, et ta üritas edasi liikuda ka põlvede peal, käputades. Ennast püsti ajama pole veel hakanud. Ahjaa - verbaalsest küljest võib aimata ka sõnu "aitäh", "mäm-mäm" ja vist ka "emme". Võrdlen neid kahte ja mõtlen, et küll nende väikestega on kerge (või äkki on Irisega kerge, aga Axeliga polnud seda ka siis, kui ta alla 10-kuune oli?). Kui endiselt katkendlikud ööd (sest me pole ikka veel nii kaugele jõudnud, et Iris kogu öö ja rinnapiimata oma voodis magaks) välja arvata, siis on temaga puhas lust koos elada. Sööda tal vaid kõht täis ja ta võib üle tunni rahulikult omapäi maas roomates ja asju uudistades aega mööda saata. Ise seejuures õnnelik ja rahul. Kui uni ja nälg peale tükivad, siis hakkab virisema, kuid sellele annab alati reageerida ning probleem saab lahendatud. Selline mõnus rõõmsameelne preili, kes iga päevaga suure huviga oma maailma laiendab.
Axeli natuur seevastu on üks paras pähkel läbi hammustada. Võta sa nüüd kinni, kas temaga on keeruline eelkõige sellepärast, et ta pole mitte üksi kogu tähelepanu saamas, vaid seda tuleb Irisega jagada. Armukadedus on selgelt kogu aeg olemas, vahel varjatumal, vahel avalikumal kujul. Praegu on jälle see periood, kus Axel Irist pidevalt kadeduse pärast tümitab. Meil ei ole Javiga sekunditki seda aega, kus me võiksime lapsed omaette mängima jätta ja vabalt hingata. Kogu aeg tuleb valvel olla. Ükskõik, mida Iris ka parajasti omaette toimetab, ikka jääb ta Axelile ette. Saab möödaminnes tou kirja või ronib Axel talle selga või kiusab mõnel muul moel. Ei aita siin ei keelamine, selgitamine, keelitamine ega meelitamine. Nagu hane selga vesi. Ilmselt peab hakkama sihikindlamat mingit karistussüsteemi rakendama. Kõige kummalisem, et kogu selle igapäevase piinamise juures on Iris aga ikka veel nii ullike, et peab Axelit oma kõige suuremaks eeskujuks ja naerutajaks. Ta nii siiralt usub iga kord, et Axeliga müramine jääbki toredaks müramiseks. Paraku pöördub hetk sekundiga ja toredast ingellikust Axelist ronib välja kurat.
Üks dialoog X päeval Axeliga:
Mina: "Miks sa nii teed [Irist kiusad]? Kas sa oled Irise peale kade?"
Axel: "Ei, ma olen vihane". Ja positsioneerib end ilmselgelt armukadedusest minu ja Irise vahele.
Mina: "Okei, sa oled siis vihane".
Mõned päevad hiljem sarnases situatsioonis.
Mina: "Mis toimub, Axel?"
Axel: "Ma olen kade, hästi kade!"
Üldiselt muutuvad jutuajamised Axeliga iga päevaga aina sisukamaks.
Näiteks on ta nautima hakanud sõnamänge, mis käivad nii.
Mina: "Emme ütleb kass, issi ütleb..."
Axel: "Gato" (kass hisp k)
Mina: "Emme ütleb uks, issi ütleb..."
Axel: "Puerta" (uks hisp k)
jne jne
Päeva kõige lõõgastavamad hetked on need, kus Axel ja Iris käivad vannis. Mõlemad oma vannis, aga võimutasakaal kindlalt paigas, mis tähendab, et Axel valib omale sobivat värvi vanni ja mänguasjad ning palumise peale ehk loobib omal valikul mõne vannilelu ka Irisele. Ja Iris on kõigega rõõmsalt kilgates rahul. Veel.
Lasteaias mainiti, et kuna Axel on praegu oma sõimerühmas vanim, siis kaalutakse tema suuremate rühma ümber viimist. Nii minule kui ka Javile tõi see jutt naeratuse suule. Me arvame, et see tuleks Axelile ainult kasuks, kui ta saab oma vana rühma juurde tagasi - tuttavad kasvatajad, tuttavad lapsed. Seal oleks ta kõige väiksem, aga oma hakkamise juures oleks tal seal palju huvitavam ning arenguks võimalusi kui palju. Ja kuna seal on lapsed temast suuremad, siis äkki tuleks talle seegi kasuks, et suuremad ta seal paika panevad (muidu kipub ülbeks kätte ära minema).
Comments