You look wonderful today!
Üks neist päevist, kui tunned, et sinu enesekindlus ei mahu kuhugi ära... :Z
Jõudsin poolunes kuidagi tööle. Ainus mõte, et kui selle kohvi kuidagi kätte saab, läheb kõik paremaks. Võta näpust! Michael tabas muidugi ära minu "särava" oleku ja võttis nõuks aasida: "You look wonderful today!" He-he-heh. Siis lõunale. Matti asutas end söömakaaslaseks. Esimene kommentaar, et "You look so... hmm... tired today. Did you have a tough party yesterday?" Ja-ja, muidugi. Oleks see vaid nii olnud, oleks vabandatav. Edasi olin juba kindel, et ükski minupoolne lollus poleks täna ülemäära imekspandav. Seega kui oma toidujäänuseid solgiämbrisse tühjendasin ja siis järsku enam oma telefoni kuskil ei näinud, tundus järsku täiesti võimalik, et võin nüüd oma moblat solgi seest urgitsema minna... Aga ma polnud arvestanud sellega, et Matti kavatses kõige eelneva pärast (jah, Jumal teab, et olen temaga vahel ikka üsna inetult käitunud...) revanši võtta. Nii et kui oma kätt ahastuses solgiämbri poole sirutasin, ilmus järsku teine käsi, mis minu telefoni hoidis. Uhhhh!!!
Kui nüüd Jose kutsus, et lähme kohvile, tüdruk, siis ütlesin, come on! ei taha täna enam kuulda, kui imeline ma välja näen :D Aga kohvile läksime siiski. Ja tema arvas, et ei näe ma nii paha välja ühti. Lõpp hea, kõik hea. Aga kõige rohkem meeldib mulle tänasest päevast tunne, et Michael paistab tõepoolest arvavat, et tema ütlus on mulle hingehaavu põhjustavalt korda läinud :D
Jõudsin poolunes kuidagi tööle. Ainus mõte, et kui selle kohvi kuidagi kätte saab, läheb kõik paremaks. Võta näpust! Michael tabas muidugi ära minu "särava" oleku ja võttis nõuks aasida: "You look wonderful today!" He-he-heh. Siis lõunale. Matti asutas end söömakaaslaseks. Esimene kommentaar, et "You look so... hmm... tired today. Did you have a tough party yesterday?" Ja-ja, muidugi. Oleks see vaid nii olnud, oleks vabandatav. Edasi olin juba kindel, et ükski minupoolne lollus poleks täna ülemäära imekspandav. Seega kui oma toidujäänuseid solgiämbrisse tühjendasin ja siis järsku enam oma telefoni kuskil ei näinud, tundus järsku täiesti võimalik, et võin nüüd oma moblat solgi seest urgitsema minna... Aga ma polnud arvestanud sellega, et Matti kavatses kõige eelneva pärast (jah, Jumal teab, et olen temaga vahel ikka üsna inetult käitunud...) revanši võtta. Nii et kui oma kätt ahastuses solgiämbri poole sirutasin, ilmus järsku teine käsi, mis minu telefoni hoidis. Uhhhh!!!
Kui nüüd Jose kutsus, et lähme kohvile, tüdruk, siis ütlesin, come on! ei taha täna enam kuulda, kui imeline ma välja näen :D Aga kohvile läksime siiski. Ja tema arvas, et ei näe ma nii paha välja ühti. Lõpp hea, kõik hea. Aga kõige rohkem meeldib mulle tänasest päevast tunne, et Michael paistab tõepoolest arvavat, et tema ütlus on mulle hingehaavu põhjustavalt korda läinud :D
Comments