Pikkujoulu

19. november ja jõulu-pidu. Jõule pole veel õhus. Sama hea, kui otsustaksin keset juulikuud jõulupidu pidada. Aga mis seal ikka - Soomes kutsutakse seda sündmust pikkujoulu, mis minu meelest on lihtsalt ettekääne firma kulul süüa-juua ja end üks kord aastas üles lüüa. Jõulude kui sellisega pole siin miskit pistmist.
Esmalt ajasin end närvi faktiga, et midagi talutavat, mida selga panna, pole ei riidekapis ega ka üheski Tampere poes. Ühe erandiga. Niisiis investeerisin lõpuks sellesse ainsasse kenasse kleiti olles üsna kindel, et nii mõnigi teine on seda Tampere ainsaks ilusaks kleidiks pidanud...
Minu teine pikkujoulu Lionbridge'is. Seekord mitte üksi, vaid koos Javiga. Tegelikult oli Javi juba eelmisel aastal meie firmas tuntud tegelane - tüüp, kes tuli T-särgis mingile suvalisele peole, kuhu sõber Antonio ta kutsunud oli... Ei temal polnud aimu sellest, et kood on ülikond ja õhtukleit :) Ja kuna ta siis minuga terve õhtu tantsu vihtus, käisid tollases BGS-s kuulujutud, et see hull noormees on Jaanika kaaslane. Ha-ha-ha!
Seekord otsustas ta ülikonna kasuks. Ja mul pole selle stiilimuutuse vastu midagi ;)
Siinmail tavatsetakse õhtusöökidega kell 18 alustada, niisiis algas õhtu varakult. Firma bossid võtsid meid šampuseklaasidega vastu. Jõudsin enese meelest veel Javile öelda, kellega tegemist on, kuid hoolimata sellest otsustas ta, et jube jama on kolm kord järjest "terve" (tere) öelda. Niisiis esimene sai Terve!, teine Hei! ja kolmas Morjes!, a'la tere, tervist, tšau semu...!!! See pisike fopaa möödas, leidsime end lauast veini ja õhtusööki nautimas. Vaatasin ringi ja adusin, et eelmise aastaga võrreldes on väga palju muutunud. Mitte niivõrd seetõttu, et paik on teine ja jõulutunnet pole õhus, vaid asi on inimestes. Neljas tiimist on tänaseks järel kaks. Paljud on lahkunud, elavad kuskil oma elu - Kasia P., Kasia D., Marco, Jano, Christian, David, Stefano, Susanna, Pierro, Sergio etc, etc. Palju on ka uusi inimesi. Toredaid inimesi. Moodustunud on uued sõpruskonnad, kinnistunud on vanu. Kõik on muutumises. Inimesed on endiselt ilusad ja rõõmsad :)
Mingit programmi kui sellist polnud. Kui õhtusöök läbi, läks lihtsalt seltskondlikuks vestluseks ja tantsuvihtumiseks. Minul oli lõbus nii nagu eelmiselgi aastal. Piisas natukesest punasest veinist, et oleks energiat tantsida kuni poole kaheni. Olime lubanud Antoniole õhtut koos Bebopis jätkata. Bebop on diskoteek, kus olevat kõige lihtsam mingi tšikk üles korjata. Usutav, sest enamik soome mehi näeb seal välja, nagu oleks neil bussiga kuskil maakolkas järel käidud ;) Niisiis läksime sinna, kuid peale lühikest kohalviibimist leidsime, et meil mõlemil on aeg koju minna - Javil oli liig ohtralt punast veini tarbiminud ja mina terve õhtu kontsadel vaevelnud. Enam ei jaksanud. Järgmise ööbussini Hervantasse oli kaks tundi aega. Mis muud, kui takso võtta. Kuid takso võtmine pole Tamperes teps mitte sama lihtne kui Eestis! Mitte ainult, et hind on väga soolane. Taksosid lihtsalt pole! Võid helistada 10-15 minutit, ja taksokeskuse liin kogu aeg kinni. Siis ei jää muud üle, kui taksopeatusesse minna, kus reeglina on nii 50 meetri pikkune järjekord. Seal võib omakord nii tunnike kuluda. Õnneks kahanes järjekord sel korral üsna kiiresti ja kella kolme aeg olime õnnelikult kodus. Mälestuseks villis jalad ja teadmine, et ongi jõul seks korraks läbi.