Eriline tavaline hommik täis mõtteid nii...
Vahel on need hommikud, mil saab vara üles tõustud, nii erilised... Ärakasin ja käisin duši all, Javi veel magas. Justnagu tavaliselt. Niisiis hiilisin vaikselt oma korterisse. Linda ja Jelena magasid. Lülitasin arvuti sisse, võtsin köögist hommikueineks puuvilju ja piima, lugesin värskeid uudiseid Eestimaalt. Ikka veel pimedus. Aga lumi katab nüüd maad ja puid ja väljas on kuidagi palju rohkem valgust, isegi kui on pime... Kuulda on kalluri häält, mis ametis prügikonteinerite tühjendamisega. Ainus väljastpoolt kostev hääl varajases hommikus. Maja torustik häälitseb. Arvuti suriseb vaikselt. Siis tekib aina enamatesse aknendesse valgus, igaühe taga jätkub kellegi elu. Argipäevane, eriline, kordumatu... Tajun, et lift liigub aina tihedamini. Kui valgus kord pimeduse murrab, on ka selle hommiku erakordsus kadunud.
Javi on täis kannatamatust, millal kord lumekiht niipalju peab, et saaks suusad alla panna. Õppis suusatama neli talve tagasi Tamperre tulles ja nüüd on andunud suusafänn. Pole vahet, milline suusatamine: klassikaline või uisk, tasasel maal, mäest üles või alla. Minus sellist entusiasmi pole olnud, aga olen lubanud, et lähen ja proovin vähemalt. Oleks ju patt mitte proovida, kui valgustatud suusarajad 10 min jalutuskäigu kaugusel. Kes teab, võibolla tuleb ka armastus... ;)
Titejutud. Viimased päevad on titejutte täis. Pole ka imestada, kui sõpruskond on jõudnud vanusesse 25 ja selle ümber. Ootame siin põnevusega, millal Ülle ja Franki esimene järglane ilmavalgust tahab näha. Tähtaeg sai just täis... Ja siis tulid uudised teiselt poolt - teinegi sõbranna eluperioodis, kus valmis emaks saama. Nii mõnigi vaatab küsivalt mulle otsa - millal siis sina?
Teate, ei ole selleks veel valmis. See on kuidagi nii individuaalne asi, millal keegi on valmis emaks saama. See on just selline sisemise äratundmise küsimus. Minu meelest. Kas minus on piisavalt tarkust oma mina ja isekust alla suruda, seada oma tegemisi teise inimese järgi? Mõned räägivad, et on vaja elukogemust. Ma ei väljendaks seda nii. Küsiksin pigem, kas minus on piisavalt sisemist stabiilsust, et pakkuda lapsele vaimselt turvalist keskkonda? Mõned minuvanused ja nooremadki naised ütlevad, et nad tahavad last ja tunnevad, et on valmis emaks olemiseks. Nõustun, see on võimalik. Mõned ütlevad, et nad tahavad last, ja meest on vaja vaid selleks, et last sigitada. Kõige edasisega saaksid nad ise vabalt hakkama. Püüan sellisest seisukohast aru saada, aga... ei nõustu. Sest arvan, et paljud naised, kes nii mõtlevad, näevad lapses kedagi, kes täidaks neid endid valdava tühjusetunde. Laps aga peaks sündima armastusest ja perekonda. Alternatiivid on paratamatus.
Üks välismaalasest töökaaslane, haritud, endise Jugoslaavia kodusõja eest põgenenud ja aastaid välismaal elanud, on nüüd õnnelikus abielus ja umbes 30. Ootab järjestikku teist last. Ühel päeval ohkas ta kergenudnult, see on imeline, et meie, tänapäeva naised, saame lapsi planeerida! See tundub meile täna nii loomulik, et tõepoolest, ei oskagi oma otsustusvabadust hinnata.
Mõned justkui häbeneks tunnistada, et jah, last on planeeritud majanduslikele võimalustele vastavalt. Aga tänapäeval ju teisiti ei saagi – elu on nii struktureeritud, et spontaansust siia eriti ei jää. Peame järgima mustreid olenemata valikuvabaduse määrast. Kahjuks või õnneks...
Javi on täis kannatamatust, millal kord lumekiht niipalju peab, et saaks suusad alla panna. Õppis suusatama neli talve tagasi Tamperre tulles ja nüüd on andunud suusafänn. Pole vahet, milline suusatamine: klassikaline või uisk, tasasel maal, mäest üles või alla. Minus sellist entusiasmi pole olnud, aga olen lubanud, et lähen ja proovin vähemalt. Oleks ju patt mitte proovida, kui valgustatud suusarajad 10 min jalutuskäigu kaugusel. Kes teab, võibolla tuleb ka armastus... ;)
Titejutud. Viimased päevad on titejutte täis. Pole ka imestada, kui sõpruskond on jõudnud vanusesse 25 ja selle ümber. Ootame siin põnevusega, millal Ülle ja Franki esimene järglane ilmavalgust tahab näha. Tähtaeg sai just täis... Ja siis tulid uudised teiselt poolt - teinegi sõbranna eluperioodis, kus valmis emaks saama. Nii mõnigi vaatab küsivalt mulle otsa - millal siis sina?
Teate, ei ole selleks veel valmis. See on kuidagi nii individuaalne asi, millal keegi on valmis emaks saama. See on just selline sisemise äratundmise küsimus. Minu meelest. Kas minus on piisavalt tarkust oma mina ja isekust alla suruda, seada oma tegemisi teise inimese järgi? Mõned räägivad, et on vaja elukogemust. Ma ei väljendaks seda nii. Küsiksin pigem, kas minus on piisavalt sisemist stabiilsust, et pakkuda lapsele vaimselt turvalist keskkonda? Mõned minuvanused ja nooremadki naised ütlevad, et nad tahavad last ja tunnevad, et on valmis emaks olemiseks. Nõustun, see on võimalik. Mõned ütlevad, et nad tahavad last, ja meest on vaja vaid selleks, et last sigitada. Kõige edasisega saaksid nad ise vabalt hakkama. Püüan sellisest seisukohast aru saada, aga... ei nõustu. Sest arvan, et paljud naised, kes nii mõtlevad, näevad lapses kedagi, kes täidaks neid endid valdava tühjusetunde. Laps aga peaks sündima armastusest ja perekonda. Alternatiivid on paratamatus.
Üks välismaalasest töökaaslane, haritud, endise Jugoslaavia kodusõja eest põgenenud ja aastaid välismaal elanud, on nüüd õnnelikus abielus ja umbes 30. Ootab järjestikku teist last. Ühel päeval ohkas ta kergenudnult, see on imeline, et meie, tänapäeva naised, saame lapsi planeerida! See tundub meile täna nii loomulik, et tõepoolest, ei oskagi oma otsustusvabadust hinnata.
Mõned justkui häbeneks tunnistada, et jah, last on planeeritud majanduslikele võimalustele vastavalt. Aga tänapäeval ju teisiti ei saagi – elu on nii struktureeritud, et spontaansust siia eriti ei jää. Peame järgima mustreid olenemata valikuvabaduse määrast. Kahjuks või õnneks...
Comments