Jälle koolilaps!

Peale pooleaastast vaheaega õpingute juurde tagasi. Seekord siis magistriõpingud. Täna hommikul oli esimene kohtumine kursusekaaslaste ja õppejõududega. Ootasin seda elevusega justkui esimest koolipäeva :) On ju ometi oluline, kes on mu kursusekaaslased. Ei teadnud midagi neist arvata. Oletasin siiski, et meid on ühtekokku mingi 20. Aga oli ainult 14!!! Oletasin, et vähemalt pooled on välismaalased ja pooled soomlased. Aga on koguni 9 soomlast ja ainult 5 välismaalast: mina, üks noormees Brasiiliast, teine Kamerunist, kolmas Iraanist ja viimane Inglismaalt. Ahjaa, siis on veel üks neiu, aga ta on tegelikult poolenisti soomlane, nii et ei lähe niivõrd arvesse ;)
Veel pole aru saanud, mida see kooliskäimise fakt minu elu jaoks üldiselt tähendab. Eks siis näe, kui loengud ükskord algavad. Njah. Pidasin siiski paremaks oma bossi sellest teavitada, et ma nüüd keset päeva töö juurest sageli plehku pistan ja siis millalgi, kui normaalsed inimesed kodu poole hakkavad asutama, jälle kontorisse tagasi hiilin. Mõtlesin, et hakkab muidu veel kuidagi imelikult vaatama, kui mantel seljas ja kott kaenlas ilma sõnagi poetamata uksest sisse ja välja marsin... Boss ütles, et kõik on okei niikaua kui oma tööga graafikus olen. Pole eriti tema asi, millal ma täpselt oma töö kallal pusin. Talle sobib. Mulle sobib.
Seda ma muidugi üldse veel ei tea, kuidas minu õppejõududele see töö ja kooli ühitamine sobib. Samas... Soomes on see kuidagi nii normaalne, et õpingute kõrvalt töötatakse. Keegi kaikaid kodaraisse ei pillu.