Sügishetked



Käisime Mariaga teistkordselt Butcharti aedades. Polnud just kõige päikesepaistelisem ilm, aga kartuses, et kui kauem oodata, võivad lehed viimaks üleöö alla langeda, läksime ikka. Tegime veidi pilte ja üldse oli üks mõnus jalutuskäik. Järgmisel nädalavahetusel on plaanis minna 2-päevasele jalgsimatkale, sihtmärgiks Juan de Fuca matkarada Vancouveri saare läänerannikul, mis on osa kuulsast nädalasest matkast nimega West Coast Trail. Ööbime 2 ööd... TELKIDES! Õudne mõeldagi praegu, sest öösiti langeb temperatuur peaaegu nulli, aga samas põnev ka! Njah, enne tuleb köhast jagu saada muidugi... Nüüd aga esseekeste orjaks jälle, reede õhtuks tuleb kahega neist ühele poole saada. Muidu matkale ei saa. Vot.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Ma olen suur massaažifänn ja olen oma elus päris paljude erinevate inimeste käte all end mudida lasknud. Kuna ma pole tehnikate alal üldse mingi ekspert, siis otsustan ma massaaži headuse üle selle järgi, kas mu keha ja hing selle järel nurruvad või mitte. Olen alati suuremal või vähemal määral oma massaažikogemusega rahule jäänud. Eriti fantastilise kogemuse olen saanud Rakveres Hea Tunde Toas. Seal oli kõik i-täpini paigas, et elamust saada. Ja siis muidugi shiatsu! Poolteist või koguni paar aastat tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult shiatsu massaaži ja see, mida ma kogesin, oli väga teistmoodi (kui klassikaline massaaž). Ma arvan, et see on väga minu asi. Käisin seal õige mitu korda, aga siis jäin Irist ootama ja rasedana pole shiatsu soovitatav. Nüüd, sügisel, jõudis jälle kätte aeg, kus mu keha hakkas massaaži järele lausa karjuma. Kahjuks on aga kahe lapse kõrvalt massaažiseanssideks võimaluse leidmine keeruline ja ega raha ka praegu just loopida pole. Nii otsustasin kasutad
Read more

Päikesepaiste pahupool (ei ole aprillinali)

Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Read more

Head sõrataudi kõigile!

Huvitav, millega me selle kestva halva karma oleme ära teeninud? Peale seda, kui Axel oli kolm päeva rõõmsalt lasteaiast kodus olnud, koorus suu- ja sõrataud ehk peenema nimega enteroviirus lõpuks välja. Kõigepealt oli Axel veidi tujutu ja loid, siis kaebas peavalu ja siis nägin kahtlast punast täppi käel, millest peagi sai valge vill. Rumala peaga sai peavalukaebust ignoreerides veel enne asjalugudest lõplikult arusaamist saunas käidud, ega see ka ilmselt tervendavalt mõjunud. Eile õhtul olid kaebused veel vähesed ja laps läks tavapäraselt magama, aga umbes kahe ajal öösel ärkas nutuga, kurtes et jalad on valusad ja siis ei saanud ei mina ega Axel terve öö sõba silmale. Iris võttis veel omalt poolt nõuks, et ärkaks ka iga tunni tagant, nutaks, trallitaks ja nõuaks tähelepanu. Javi mässas siis omakorda temaga. Nii et põhimõtteliselt jäi meil kõigil ööuni vahele. Kui hommik kätte jõudis, helistasin ravinõu saamiseks veel nõuandetelefonile. Nii nagu ma juba eelnevalt netist lugenud oli
Read more