Kuldne sügissörk

Ma tõmbasin täna viimaks jooksuriided jälle selga (seda on tänasega kokku niisiis alles kaks korda mu siinoleku ajal juhtunud, rohkem pole mahti saanud) ja otsustasin, et ma lihtsalt pean jälle mingisse sportlikku rütmi saama, vastasel korral põlen lihtsalt koolistressist läbi. Võtsin mingi suvalise sihi ja sörkisin mööda ümberkaudseid tänavaid (ma ei tea ikka veel, kas siin lähedal ka mõni päris jooksurada on, selline, mis kulgeks kuskil metsatukas või pargiski vähemalt ning poleks asfaltkattega). See tundub super lahe, et meil on täna, 23. oktoobril selline päikest täis päev, +17 sooja! Nii ma siis sörkisin ja selline enam-vähem nõiduslik tunne tekkis sumades krõbisevate vahtralehtede vahel. Tõstsin pilgu üles ja tohutud vahtrapuud kuldkollastes ja punakates lehtedes kaardusid pea kohal, okste vahelt paistis sinisinine taevas. Tänavad olid kohati suurete lehekuhilatega palistatud, tekkis peaaegu väljakannatamatu soov neisse sisse "kukkuda." :D Ma tundsin mingit magusat lõhna, mis jäigi mind jälitama, ja ma pole kindel, kas tuleb see vahtralehtedest või millestki muust. Minu jaoks on see nüüd siinne sügiselõhn :) Ühel hetkel hüppas kuskilt välja metskits ja kalpsas mööda aiaäärseid. Paistis, et talle pakkus lõbu uudistada, mis elu inimesed neis muinasjutulistes majades ja aedades siin elavad. Majad on neil tänavail tõesti toredad - sageli sellised vanamoodsad, ütleksin et inglise stiilis villad, millest mõnigi väiksema lossi mõõdu välja annab. Aiad on suured. Tara nende aedade ümber tavaliselt pole, eraldatuse naabritest ja tänavast tekitavad hekid ja võimsad ilupõõsad. Kui toredust on, ega siis peagi tahama seda niiväga varjata :) Ma polnud päris kindel, kuhu mu sammud mind viivad, lootsin mingil hetkel ookeani juurde jõuda, siis on kindel, et tean tagasiteed. Ja ühtäkki ma tundisin õhust, et ma olen õigel teel, sest see äkitselt jahenev tuuleõhk ei saa ju millelegi muule viidata. Mul on ikka veel nii hea tunne, et ma naeratan omaette suu kõrvuni peas lugedes artiklit mingitest jaburatest hübriididest teaduses ja tehnoloogias, mitte mõhkugi mõistes, ja millest ma vist isegi eelistan mitte aru saada. Selline kuuendajärguline asi nõidusliku looduse kõrval :)

PS. Ma loodan, et kuldne sügisilm homme jätkub, siis saan oma ratta välja ajada ja ka mõned pildid võtta. Nõiduslikkusega on muidgi nii, et ega see taha pildile saada. Aga ma proovin ikka :)