Akadeemiast ja tõsielust

Nagu ma ütlesin, pole jupp aega kirjutamiseks mahti olnud. Viimased kümme päeva läksid oimetuks lugemise ja kirjutamise tähe all. Noh, eks siin ole oma mõju ka sellel, et ma sel ajal, kui teised usinalt lugesid ja õppetöö rutiiniga harjusid, kuskil 1000 km kaugusel mägedes kolasin. Nii siis ongi, et ma üle seitsme tunni öösiti magada pole jõudnud, sest kuskilt tuleb võtta aeg, et nädalas keskmiselt 200 lk teoreetilis-filosoofilist kirjandust lugeda, iga teksti kohta intrigeerivaid küsimusi formuleerida, seminarides osaleda ja esseesid kirjutada.

Ma mõtisklesin selle üle, et huvitav, miks see kõik ikkagi nii kurnav on? Et kas küsimus on puhtalt keeles ja selles, et need lugemised on antud arvestusega, et neid loevad emakeel kõnelejad? Ma oleks ju ka justkui 3,5 aastat peaasjalikult inglise keele peal olnud...

Ja seepärast ma arvan, et asi on pigem seotud seminaridega ja probleem on psühholoogilist laadi. Nimelt on mul senini seminaris tunne, et ma ei suuda järje peal püsida. No mis seal imestadagi, kui sul on seal 10-20 inimest, kellest igal on oma intonatsioon, mida sul tuleb tabada. Alati on kamp üliaktiivseid, kes tunnevad ilmselt sisemist kohustust iga aspekti kommenteerida, isegi kui neil pole midagi mõistlikku öelda. Ürita siis nende mõtteavaldustega, mis on sageli pigem emotsionaalsed väljapursked ei-tea-kuhu ulatuvatel teemadel, sammu pidada. Ma tunnen ennast tihtipeale kontekstist väljas, seda eelkõige siis kultuurilises mõttes. Nii et suur osa minu energiat läheb sellele, et välja selekteerida, mis öeldust on oluline antud teemaga seoses, ja pole siis ime, et omapoolselt reageerida ei jõua ma üldse. Samas ma tean, et minu roll seminaris on ka osaleda...

Põhjamaade õppimisstiil on siinsega võrraldes ikka meeletult erinev. Siin on igaühel oma arvamus, mida aktiivselt avaldatakse. Ei ole sellist asja, et oh, mis minu arvamus, või ah, ma ei oska seda nagunii sõnadesse panna. Lihtsalt selgitad niikaua, kuni hakatakse mõistma. Absoluutselt igaühe arvamus on oluline ja see, et arvamust pole, ei ole aktsepteeritav. Ok, kui sul seisukohta ei ole, siis sa nii ütledki, aga ei vaiki. Kahjuks mina olen piisavalt vana, et oma suhtlusviisi kaardinaalselt enam muuta suudaksin, sellega peaks alustama ikka algklassides. Ma ei tea, kas ma nüüd iga asja kohta just midagi kommenteerima tahaks tõtata, kuid see oleks küll positiivne, kui oma mõtteid paremini suuliselt väljendada ja seisukohti kaitsta oskaks.

Paratamatult olen mõtlema hakanud ka sellest, et millised on üldse tillukest keelt emakeelena rääkivate inimeste võimalused akadeemias kaasa rääkida. Sellest ei saa me üle ega ümber, et inglise keel teaduses prevalveerib. Hea küll, ka prantsuse, hispaania, hiina, jaapani, saksa või vene keeles võib teadust teha ja maailma tasemel uudsete asjadega kursis olla, sest need on keeled, millesse vähemalt piisavalt tõlgitakse. Mis aga juhtub siis, kui sa räägid eesti või soome või slovaki keelt? Kas sa siis teed teadust oma väikeses kultuuriruumis ja ülejäänus toetud oma inglise keele oskusele, nii palju kui seda parasjagu on? Selge on ju see, et mitte kellestki meist ei ole inglise keele eksperti, kui me just pikki aastaid inglisekeelses kultuuriruumis ei ela. Aga kui oluline on vähemalt humanitaarias ja sotsiaalteadustes mõista keele nüansse! Lisaks, kuna ka teaduskonverentsidel domineerivad peaasjalikult Ameerika või mõnede muude inglisekeelsete maade kõnelejad, siis suhtlusstiilid, mis seal kontaktide loomisel toimivad, on samuti anglikaanide nägu. Nii et ilmselt polegi muud võimalust, kui rõhuda sellele, et väiksemad teaduskeeled vastukaaluks anglikaniseerumisele rohkem kokku hoiaksid ja püüaksid leida vahendeid, kuidas oma koha eest päikese all võidelda. Ma arvan, et näiteks Eesti sotsiaalteaduste püsimajäämiseks on hädavajalik, et mitte ainult teaduse klassika (paraku vähemalt sotsiaalteadustes pole meil tõlgitud suurt osa klassikatki), vaid ka moodsa klassika tõlkimine emakeelde kuidagi teoks saaks ja emakeeles kirjutatud teadustöid rohkem hinnataks, kuid seejuures neid kindlasti võõrkeelseina publitseeritaks.Võibolla pole see niivõrd oluline täppisteadustes. Võibolla saavad täppisteaduslikud tekstid inglise keeles hästi hakkama. Kuid ma ei usu, et näiteks sotsiaalteaduslikud tekstid, mille originaalid on kirjutatud inglise keeles ja kannavad tõenäoliselt keelepuuet väljendusrikkuse osas, suudavad astuda võrdväärsesse dialoogi inglise keelt emakeelena rääkivate sotsiaalteadlaste töödega – nad pole inglisekeelsele lugejale lihtsalt keeleliselt nauditavad. Kui me aga soovime minna seda teed, kus inglise keel kuulutatakse Eestis teaduskeeleks, kas ei kujuta see endast ohtu, et me paremate finantseeringute ja populaarsuse otsinguil liigume ka maailmamastaabis olulisemate ja tihtipeale seega populaarsemate teemade jahimaadele ning Eestile oluliste teemadega ei vaevu keegi enam tegelema? Rääkimata sellest, et eesti teaduskeel kaotab oma oskussõnavara, sest vana ja tuntu tänapäeva konteksti enam ei sobi, aga uute mõistete eestindamisega ei tegele enam keegi.

Kuigi ma leian ennast vahetevahel haletsemas, et ma selle pisikese keele esindajana olen sündinud ja seminarides nii energiast tühjaks jooksen, on siinsed seminarid tegelikult äärmiselt huvitavad ja arendavad olnud. Ma ei tahakski, et me otsiksime näiteid Eesti või Euroopa kontekstist, kui see olekski võimalik, mulle on lihtsalt tohutult huvitav tükk-tüki haaval Kanadat ja Ameerikat tundma õppida, olgugi see mosaiik tihti vaevarikas kokku panna.

Üks asi, mille üle ma ilmselt kunagi ei lakka imestamast, on viis, kuidas siinne multikultuuriline ühiskond toimib. Igal sammul näed sa inimesi, kelle bioloogilised juured võivad ulatuda kuhuiganes – Jaapanisse, Hiinasse, Itaaliasse, Iirimaale, Poolasse, Ukrainasse, Islandile jne jne. Tüüpiliselt on kandalaste etnilise päritolu taga vähemalt kaks kui mitte kolm riiki. Kui sa küsid inimeste käest, siis nad ütlevad, et mu ühed vanavanemad olid Iirimaalt ja teised Itaaliast või mu isa on Islandilt ja ema Ukrainast pärit või midagi sellist. Vahel nimetatakse ka laiemaid kombinatsioone, nt slovakkia-rootsi-briti segu vms. Kõikvõimalikud kombinatsioonid, tõepoolest. Huvitav on ka see, kui tugevad on tegelikult meie geenid! Neid, kelle soontes voolab piisake iiri või itaalia või norra verd, reedab välimus õige sageli. Seejuures räägivad kõik muidugi ladusat inglise keelt ja nad ei pruugi sõnagi osata gaeli, itaalia või norra keelt. Ka ei pruugi nad ennast absoluutselt nende maadega etnliselt seostada, sest nende vanemad või vanavanemad pidasid paremaks etnilisust või teatud jooni nende etnilisest taustast mitte rõhutada. Victoria, aga eriti just Vancouveri tänavapildis paistab, et asiaatlikku päritolu inimesed domineerivad. Ma teadsin varem, et Vancouveris on palju jaapani ja hiina päritolu immigrante ning uusimmigrantidest eriti palju Hongkongi elanikke, aga kes oleks osanud arvata, et neid siin niivõrd palju on? Kusjuures, ka suur osa neist, kes näevad välja asiaadid, on täieõiguslikud Kanada kodanikud ja räägivad perfektset inglise keelt.

Ma saan absoluutselt hästi aru, miks Kanada on üks neist nr 1 atraktiivsetest sisserännumaadest maailmas. Kes meist tahab olla silmaga eristatav, et ta on immigrant? Mitte keegi, ma arvan. Sest seesugune tähelepanu on koormav ja tihtipeale seostatakse immigrantidega igasugu negatiivset jama, mis ei pruugi kehtida. Kanadas aga ei tule mitte kellelgi mõttesse mõelda, et ma olen siin immigrant, järelikult ma pole oma, niisamuti, kui see ei ole mõeldav kellegi puhul, kes näeb välja nagu jaapanlane. Sellepärast ma olengi juba teist korda elamas välismaal nii, et mind koheldakse vähemalt esmapilgul ja igapäevaelus kui kohalikku. Muidugi siis, kui ma veidi pikemasse vestlusesse satun, üllatutakse, et ohoo!, sul on aktsent. Täpselt nii, nagu Soomes.

See aktsendijutt tuletas meelde ühe toreda vahejuhtumi. Teisipäeviti jagab mingi kristlik ühing kampuses tasuta õhtusööki, mis on hästi populaarne – saab tasuta süüa ju! Ma siis käisin ka korterinaabri kutsel sel teisipäeval tasuta söömas. Kui ma enne lahkumist oma sinise-kollasekirjut pontšot selga toppisin, sain lauanaabrite käest komplimendi, et oh kui lahe pontšo ja kust said, kas ise tegid? Kui ma siis seletasin, et ma seda ise kahjuks ei teinud, vaid ostsin, siis hüüatas küsija äkki: „Ah, sul on mingi huvitav aktsent!” Sai jälle seletatud, et jah, ma pole kanadalane, vaid Eestist, aga Eestit sa ilmselt ei tea. Ja siis ta hüüatas veelgi suuremas vaimustuses: „Muidugi tean, sealt on ju Arvo Pärt!” Siis oli minu kord üllatuda ja vaimustuda, et uskumatu, keegi Kanadast tõepoolest teab Arvo Pärti ja Eestit! Tegelikult aga on see teine kord siin, kui keegi täpselt teab, kus Eesti asub. See esimene kord ma olin ka juba traditsioonilisel viisil valikut tegemas, et kas öelda nüüd, et Eesti on endine Nõukogude Liidu vabariik ja asub seal, kus Venemaa lääne poolt lõpeb, või siis, et Eesti on Soome naaber ja asub kuskil Kirde-Euroopas, kui see antropoloogist tütarlaps ütles, et miks ma Eestit ei tea, tean küll, olen 1990ndatel Eestis oma perega reisinudki. Tore ju!

Samas selliseid inimesi ma pole küll siin kohanud, kes ei tea, kus asuvad Soome või Austria või Tšehhi näiteks. Võibolla, et ma liigun siin üliõpilasringkondades või enamgi veel – antropoloogid tavaliselt teavad maailmakaarti keskmisest haritud inimesest paremini. Või siis polegi need „ameeriklased” nii purulollid, kui meile meeldib endale ette kujutada :D