Põhja-Eesti ja meie omad :)

Viimaks jõudis kauaoodatud Eestis käik kätte. Mai on muide Soome tähtpäevaderohkeim kuu - on lausa kaks riigipüha ja lisaks igavene rodu muid päevi, mil aina lippu heisatakse. Javigi lõi kaheaastase pausi järel kampa ja läksime seekord lausa autoga Eestisse. Ega me suurt programmi ei teinud - kogemus on õpetanud, et kui aega nautida tahame, tuleb võimalikult vähe lubadusi anda ja püsida seal, kus parasjagu hea. Nii olimegi ainult Rakvere kandis, peamiselt maal, Varangul. Ühel päeval käisime Narvas ära, peamiselt selleks, et vanaema sealt maale "sanatooriumisse" sõidutada. Sinnasõidul vaatasime ka Põhja-Eesti kauneid paiku - Kalvi mõisa, mereäärseid külasid ja Oru mõisaparki.
Vaatamata mõningatele kommunikatsiooniprobleemidele on Javi minu perega nüüd nii ära harjunud, et tegi lausa ettepaneku, et ärme viimasel õhtul Tallinna lähme, jääme parem veel üheks ööks maale ja sõidame esmaspäeva varahommikul otse laevale. Ilm läks pühapäeval nii ilusaks, et tõepoolest oli kahju maalt linna minna. Sai veel grillida, ema roogasid süüa, Bobiga möllata ja linnulaulu kuulata. Vanaema sõnul pidi Narvas tema aias muusika nii kõva olema, et linnud jäävad vaiki :) Ja üldse oli hästi positiivseks üllatuseks, et sugulased ja tuttavad, kellest ma arvasin, et nad inglise keelt üldse ei oska, tegid tõsiseid pingutusi, et Javiga suhelda. Vanaema on muidugi kõige suhtlusosavam. Eesti-, vene- ja saksakeelseid fraase läbisegi + kehakeelt otsa! Naera või pooleks. Javi on igatahes mu vanaemast vaimustatud :) Nii nagu mina olin tema omast :)
Õnneks on varsti puhkus ja laulu-tantsupidu ning saab jälle Eestisse. Seekord siis ka rohkem Tallinna kanti!