Väike motivatsioonikriis

Üldse kohe ei taha ega viitsi. Igasuguste kohustuste eest tahaks põgeneda, pea tekiga katta ja ei miskit muud. Peale päikeselist suurepärast tegusat pikka nädalavahetust on järsku kriis. Töö kasvab jälle üle pea ja lõppu ei näe. Mul on kahe puhkusel/haiguslehel oleva töökaaslase projektid hoida ning see annab tunda. Ma pole motivatsioonipuuduse käes sellel tööl veel kannatanud ega seda kurtnud, aga nüüd miskipärast pidasin vajalikuks Rasale selgitada, et mul on aina raskem tulla toime mõttega esmaspäevasest Turku sõidust ja pikast töönädalast siin. Lisasin küll, et kui see töökoht oleks Tamperes, poleks mul mingit põhjust kurta, aga see enese jagamine kahe koha ja kodu vahel on väga raske, mida aeg edasi, seda raskem. Nädalalõpud jäävad lühikeseks ja kui on vaja Tamperes mingeid asju ajada, siis on see ilma hullult koordineerimata ja hiljem pika päevaga töötunde tasa tehes võimatu. Eriti kui seda asjaajamist Tamperes nii palju on. Rasa näitas küll üles mõistmist, aga hiljem ikkagi natuke kahetsesin, et oli mul seda kõike nüüd vaja öelda, hakkavad veel minu äraminekuga arvestama. Samas maikuusse lubati arenguvestlust ja nii või teisiti peaksin oma probleemi selgitama. Võibolla leidub tulevikuks mingisugune vähemalt ositi kaugtöö võimalus. Paar viimast kuud olen küll püüdnud vähe lühema reedese tööpäeva teha, aga Tamperesse jõuan ikka ju alles kell viis õhtul, nii et suurt vahet pole.
Muidki lubadusi on antud ja asju korraldatud ning nüüd peaks neisse panustama, aga tahet selleks praegu üldse ei ole. Tegelen sellega homme. Hommik pidavat ju õhtust targem olema.