Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Hommikusöök hotelli restos hakkab veidi üksluiseks muutuma. Lohutan ennast sellega, et ma selle hotelli eest tegelikult ei maksa ju ning kõhu saab siiski pungil täis. See viimane on sisuliselt olulisim ju, pakkugu kasvõi ainult putru! Kesklinnale on nüüd tiir igast kandist peale tehtud ja tänavad hakkavad pähe jääma. Kummaline on see, et kui mina olen tavaliselt ruumitajuga jännis ja Javi on meil orientatsiooni ja kaardilugemise ekspert, siis siin linnas on Javi kogu aeg segaduses ja mina orienteerumise spets. Mulle on need trip-traps-trulli ruudustikuna joonistatud tänavad käkitegu lugeda, mis siis, et vahele ka mõni diagonaal ja kolm korda keerdus jõgi pikitud. Linna kohta võib öelda, et ilmselt on tuline õigus neil, kes nimetavad seda rohkem inglaslikuks linnaks, kui enamik linnu Inglismaal. Kesklinn on tohutult tihe ja kompaktne ning siis hakkab linn igas suunas laiali valguma, vahelpeal suured rohe-roheliste parkide lahmakad. Puud on meeletult kõrged ja jämedad ning väga teistmood...

Hommik algas veidi pahasti, sest Javi avastas, et on koju maha unustanud oma 3 päeva töö viljana koostatud kaardid, kuhu kõik meie marsruudile jäävad vaatamisväärsused põhjalikult peale kantud. Operatiivsed kõned Makole ja Germanile ning loodame, et saame koopiad kas faksi teel või skännitult siia kohale orgunnida. Pöidlad pihku! Tänu turismiinfokeskuse suurepärasele Lisale (aplaus talle! Arvan, et sedavõrd professionaalset ja entusiastlikku teenindust polegi ma iial kogenud!) leidsime veel ühe campervanide rendifirma, mis tegi poole odavama pakkumise, kui kõik eelnevad firmad. Miks ometi?!? Oletasime, et kuskil on kala, aga tormasime ometigi tuhatnelja kohale. Selgus, et renditakse autot, mis on sisuliselt meie universaal, ainult et miskitmoodi saab tagumise istme niimoodi osavalt alla lasta ja madratsitega katta, et ööseks tekib kena mugav voodi. Ausalt öelda ei vaimustanud mõte sellest, et veedame 30 ööd selles kilukarbis, sest teised campervanid on ikka oluliselt ruumikamad, vähema...

Selle päeva otsustasime pühendada campervani otsingutele. Sellest pidi saama meie truu tööhobune ja ustav kaaslane 30-ks järgnevaks päevaks ja ööks. Selgituseks niipalju, et campervani idee on selles, et lisaks transpordivahendina teenib see öösel ka magamisasemena (saab magada täispikkuses madratsitel, mitte kägaras esiistmel, nagu me Norras tegime) ning sellega käib kaasas väike gaasipliit ja veesüsteem, nii et hädapärase kokkamisega saab autos hakkama. Soovikorral on olemas ka väike külmik, kokkupandavad toolid, laud jms. Aeg-ajalt peab külastama kämpinguid, et pesta. Javi oli internetist mõned rendifirmad eelnevalt välja otsinud ja hinnapäringud teinud, aga nagu ta ütles, tahaks oma silmaga ikka näha, enne kui selle eluolulise sõiduki peale ropu raha välja käid. Juba Soomes oli selge, et detsembris-jaanuaris tuleb meil kogu Uus-Meremaal rinda pista turismi kõrghooajaga, mis tähendab, et kõik võimalikud turismisihtkohad ja –vahendid on pilgeni täis broneeritud ja kallimad, kui ühelg...

Hommikul kl 6:00 äratus ja läks pakkimiseks. Kuigi oli kindlalt kavas pakkimisega hiljemalt päev enne ärasõitu ühele poole saada, nägi elutuba ärasõidupäeva hommikul välja kui mustlaslaager. Nagu ikka! Miski ime läbi saime kl 11.30-ks kuidagi omadega valmis ja istusime taksosse, et bussijaama sõita. Olime üritanud oma tegemisi jaotada nii, et juba kolmapäeval transportisime suured lilled ühe ja teise sõbra poole ning neljapäeval tühjendasime ja sulatasime külmkapi üles, pesime pesu, koristasime jms, kuid ajast jäi ikka puudu. Reede õhtu peale jäi käik ARK-i laadsesse asutusse, et auto liiklusest eemaldada (selleks, et teemaksust pääseda) ning lõpuks auto Linda ja Henkka juurde Pälkänele viia. Nagu arvata oli, kogunes reedele veel omajagu muid planeeritud ja ootamatuid (pank, majahaldaja külastus) askeldusi. Käisin Mari Korpela Varanasi-kogukonna teemalist dissertatsiooni kaemas. See oli minu esimene kord väitekirja kaitsmisel osaleda ja omaette erutav kogemus. Samal ajal oli Javi TUTis...

Me siis läksime! Kirjutamiseni-kuulmiseni!

Ma olen umbes iga 10-minutise vahega külastanud veebisaiti http://www.koneensaatio.fi/ Ohhh..... kas nad kuramused ei võiks juba hommikul teatada oma otsusest mulle stippi anda või mitte? Kuidagi tobe oleks emaili saata ja otse pärida ka, kui nii konkreetselt on öeldud, et 1. detsembril tehakse otsused. Päev ei ole veel õhtus, aga siiski, ei saa midagi parata sinna, et varasemad kogemused mõjutavad ma rahutust. Kurat, et tea ju seda ka, mis plaan neil on. Kas nad näiteks saadavad mulle emaili, juhul kui raha annavad? Või jätavad mu lihtsalt lõpmatult ootama? Need õnnetud doktorikoolide otsused tehti küll kuidagi nii, et vähemasti väljajääjad oleks võinud elu lõpuni teadmatuses oodata, kui ise poleks surkima hakanud. Kõik ju teavad, et mul ei ole kannatust! Pealegi aitaks see otsus mul kiiresti ära otsustada, kas ma registreerin FIE-ks või mitte. Mis mulle on jäänud, et seda teha? Kaks päeva. ------------------------------ Kell 15:46... oi, midagi on veebilehele juurde siginenud... mõis...