1. UUS-MEREMAA: 5.-7. dets Tampere-Helsingi-Frankfurt-Singapur-Sydney-Christchurch
Hommikul kl 6:00 äratus ja läks pakkimiseks. Kuigi oli kindlalt kavas pakkimisega hiljemalt päev enne ärasõitu ühele poole saada, nägi elutuba ärasõidupäeva hommikul välja kui mustlaslaager. Nagu ikka! Miski ime läbi saime kl 11.30-ks kuidagi omadega valmis ja istusime taksosse, et bussijaama sõita.
Olime üritanud oma tegemisi jaotada nii, et juba kolmapäeval transportisime suured lilled ühe ja teise sõbra poole ning neljapäeval tühjendasime ja sulatasime külmkapi üles, pesime pesu, koristasime jms, kuid ajast jäi ikka puudu.
Reede õhtu peale jäi käik ARK-i laadsesse asutusse, et auto liiklusest eemaldada (selleks, et teemaksust pääseda) ning lõpuks auto Linda ja Henkka juurde Pälkänele viia. Nagu arvata oli, kogunes reedele veel omajagu muid planeeritud ja ootamatuid (pank, majahaldaja külastus) askeldusi. Käisin Mari Korpela Varanasi-kogukonna teemalist dissertatsiooni kaemas. See oli minu esimene kord väitekirja kaitsmisel osaleda ja omaette erutav kogemus. Samal ajal oli Javi TUTis Dima kaitsmist vaatamas. Töökabinett tuli üle anda ja lähemate töökaaslastega hüvasti jätta. Lisaks ei andnud sõbrad armu ja käsutasid meid õhtul viimasele õllele. Niimoodi siis peaaegu juhtuski see, et unustasime reedel terve päeva jooksul ARKi sõita ja auto liiklusest maha võtta. See, et seal käimata, tuli meelde kõigest 15 min enne ARKi kinnipanekut ja tuhatnelja peaaegu pidžaama väel sinna kihutatud, jõudsime täpselt 4 min enne sulgemist ja andsime oma avalduse sisse. Pärast oli nalja muidugi nabani.
Finnairil oli nagu tellitult sel nädalal käimas laiaulatuslik streik. Olime end vargsi psühholoogiliselt ette valmistanud, et ega meie pagas kolme ümberistumisega (Frankfurt, Singapur ja Sydney) lendu arvestades meiega koos küll sihtpunkti ei jõua. Nii pakkisimegi ettenägelikult käsipagasisse 3-4 päevaks esmavajaliku.
Kui varem olime kartnud, et meie kraam lubatud 23+7 kilo piiridesse ei mahu, siis Helsingi lennujaamas pagasit kaaludes selgus, et Javil on vaid 14 kilo ja mul 16,5. Seda sellepärast, et lõpuks tulid piirid vastu seljakoti suurusest lähtuvalt. Ja kuna jonnakalt otsustasime, et reisikohvrit ei võta, siis nii jäigi. Käsipagasit tuli küll 7+7 ära, ma arvan. Tublid! Lennujaamas arvati, et vaibuv streik meie pagasi kohalejõudmist ohustama ei peaks. Väljavaade missugune, kuid jäime siiski skeptiliseks.
Lennu väljumine venis. Teadustati, et tiheda lennuliikuluse tõttu hilineb väljalend 15-20 min. Kui aga lennuki lähedal politseiautosid nägime, ütles Javi, et pane tähele, need tulevad siiapoole. Ta olevat poole kõrvaga kuulnud, et stjuuardess raporteeris telefonitsi pardal olevatest venelastest. Ei läinudki palju, kui 5 suurt ja tõsist mundrimeest olid lennukis ja küsitlesid kahte meest mõni iste meist tagapool. Mingit hääle tõstmist ega kähmlust polnud, 2 vanemas keskeas meesterahvast lihtsalt eskorditi välja ja lend algas. Lennumeeskond ei jaganud mingeid kommentaare – justkui igapäevane rutiin. Frankfurdis oli meil järgmise lennuni aega umbes 5 tundi, seega me lennu hilinemise pärast muretsema ei pidanud. 2,5 tundi Finnairi suurepärast teenindust 2 pudeli punase veini seltsis ja maandusimegi rõõmsalt Frankfurdis.
Edasi 11-tunnine ots Singapuri. Lennufirma vahetasime austraallaste Qantase vastu. Kurta polnud nagu väga midagi, aga siiski – Qantase teenindus jättis võrreldes Finnairiga kuidagi vähem sõbraliku ja kiirustava mulje, ja etteruttavalt võib öelda, et järgneval 11 tunnil Singapurist Sydneysse see mulje süvenes veelgi. Aga pole hullu – saime kenasti süüa ja juua (kuigi jookide ja isegi vee pakkumisega selgelt koonerdati) ning turvaliselt sihtkohta. Vaatasin 2 filmi ära, aga peamiselt üritasin magada, et mitte sügavasse jetlagi sattuda.
Sydneysse jõudsime kl 6 esmaspäeva hommikul kohaliku aja järgi. Olime lennanud ja terminalides oodanud alates kl 17 laupäeval. Sydneys tõusis parajasti päike ja päevane leitsak polnud veel üles kerkinud. Kuna viimane hommikusöök jäi kesiseks, siis oli eriti mõnus kaasavõetud cecina ja chorizo viilud Sydney lennujaamast ostetud croissantidega ühes pintslisse pista. Kl 8:50 algas meie viimane lend sihtkohta, Christchurchi. Seekord lendasime lõunapoolkera odavlennukompanii Jetstariga. Tasuta ei pakutud seal isegi mitte vett, aga selleks hetkeks oli väsimus nii suur, et kõigest oli ükskõik. Meid oleksid võinud ka pingviinid teenindada ja ikkagi oleks ükskõik olnud. Kohale jõudsime kl 14 kohaliku aja järgi.
Christchurchi lennujaamas läks põnevaks. Olime kogu lennu vältel kaasa vedanud võileibu hispaania lihatoodetega, lisaks chorizo ja cecina lõike ning kolme pakendit juustu. Seda kõike sellepärast, et need olid meil Tamperes külmkapis alles ja oli kahju neid kellelegi lihtsalt ära anda või veel hullem – ära visata. Chorizost ja cecinast saime Sydneys lahti, aga võileivad ja juust jäid. Teadsime, et lihatoodetega meid Uus-Meremaal tollist läbi ei lasta. Juustureeglite osas polnud me kindlad. Seepärast oli kindel plaan võileivad lennujaamas enne tolli nahka pista. Võta aga näpust, juba siis, kui me alles pagasit ootasime, oli nuuskurkoer nagu naksti minu koti juures ja haistis hoolega. Talle meeldisid väga need meie võileivad. Ei olnudki siis muud, kui et meie võileivad konfiskeeriti ja meil ei lubatudki neid ära süüa. Asjalood paistsid põnevaks minevat. Deklareerisime igaks juhuks kõik, mille kohta eeltäidetavas dokumentatsioonis huvi tunti – juustud, matkasaapad ja telk, ning ootasime huviga, mis edasi saab. Juustu olemasolu meie käsipagasis oldi iga lennujaama tollis kommenteeritud (ma ikka imestan, kuidas nad küll röntgeniülesvõttelt teavad, et seal just juustuga tegemist on!), kuid ära ei tahtnud seda siiani keegi võtta. Christchurchi terminalis käisime koeraga kokku läbi kolme tollikontrolli. Uuriti meie matkasaabaste tallaalust konsistentsi, juustupakendite etikette (vaevalt, et nad hispaania keelest midagi mõikasid!) ja telk viidi tagaruumi, kus see ilmselt lahti rulliti ja põhjalikult üle takseeriti. Peale mõningast ootamist selgus, et meie juurest ei tuvastatud midagi ohtlikku ega ebaseaduslikku ning astusime Christchurchi päikese kätte. Ninna lõi suve ja muru lõhn.
Edasi takso peale ja hotelli. Käes oli keskpäev, kuid ajavahet arvestades oli meie jaoks käes alles väga varajane hommikutund ning vahele jäänud kogu öö, nii et väsimus oli tohutu. Sellegipoolest otsustasime, et kümneni õhtul peame magamata vastu pidama, et järgmisel päeval rütmi saada. Viskasime linnale esimese pilgu peale, sõime miskit, ostsime punase veini ja maiustasime oma palju elu näinud juustuga peale lõõgastavat mullivanni. Uni tuli pikk ja sügav. Ikka oli veel raske uskuda, et me olimegi kohale jõudnud siia, teisele poole maakera, Eestist, Soomest ja ka Hispaaniast vaadates ühte maakera kaugeimaisse punkti kõigist võimalikest. Kummaline.
Olime üritanud oma tegemisi jaotada nii, et juba kolmapäeval transportisime suured lilled ühe ja teise sõbra poole ning neljapäeval tühjendasime ja sulatasime külmkapi üles, pesime pesu, koristasime jms, kuid ajast jäi ikka puudu.
Reede õhtu peale jäi käik ARK-i laadsesse asutusse, et auto liiklusest eemaldada (selleks, et teemaksust pääseda) ning lõpuks auto Linda ja Henkka juurde Pälkänele viia. Nagu arvata oli, kogunes reedele veel omajagu muid planeeritud ja ootamatuid (pank, majahaldaja külastus) askeldusi. Käisin Mari Korpela Varanasi-kogukonna teemalist dissertatsiooni kaemas. See oli minu esimene kord väitekirja kaitsmisel osaleda ja omaette erutav kogemus. Samal ajal oli Javi TUTis Dima kaitsmist vaatamas. Töökabinett tuli üle anda ja lähemate töökaaslastega hüvasti jätta. Lisaks ei andnud sõbrad armu ja käsutasid meid õhtul viimasele õllele. Niimoodi siis peaaegu juhtuski see, et unustasime reedel terve päeva jooksul ARKi sõita ja auto liiklusest maha võtta. See, et seal käimata, tuli meelde kõigest 15 min enne ARKi kinnipanekut ja tuhatnelja peaaegu pidžaama väel sinna kihutatud, jõudsime täpselt 4 min enne sulgemist ja andsime oma avalduse sisse. Pärast oli nalja muidugi nabani.
Finnairil oli nagu tellitult sel nädalal käimas laiaulatuslik streik. Olime end vargsi psühholoogiliselt ette valmistanud, et ega meie pagas kolme ümberistumisega (Frankfurt, Singapur ja Sydney) lendu arvestades meiega koos küll sihtpunkti ei jõua. Nii pakkisimegi ettenägelikult käsipagasisse 3-4 päevaks esmavajaliku.
Kui varem olime kartnud, et meie kraam lubatud 23+7 kilo piiridesse ei mahu, siis Helsingi lennujaamas pagasit kaaludes selgus, et Javil on vaid 14 kilo ja mul 16,5. Seda sellepärast, et lõpuks tulid piirid vastu seljakoti suurusest lähtuvalt. Ja kuna jonnakalt otsustasime, et reisikohvrit ei võta, siis nii jäigi. Käsipagasit tuli küll 7+7 ära, ma arvan. Tublid! Lennujaamas arvati, et vaibuv streik meie pagasi kohalejõudmist ohustama ei peaks. Väljavaade missugune, kuid jäime siiski skeptiliseks.
Lennu väljumine venis. Teadustati, et tiheda lennuliikuluse tõttu hilineb väljalend 15-20 min. Kui aga lennuki lähedal politseiautosid nägime, ütles Javi, et pane tähele, need tulevad siiapoole. Ta olevat poole kõrvaga kuulnud, et stjuuardess raporteeris telefonitsi pardal olevatest venelastest. Ei läinudki palju, kui 5 suurt ja tõsist mundrimeest olid lennukis ja küsitlesid kahte meest mõni iste meist tagapool. Mingit hääle tõstmist ega kähmlust polnud, 2 vanemas keskeas meesterahvast lihtsalt eskorditi välja ja lend algas. Lennumeeskond ei jaganud mingeid kommentaare – justkui igapäevane rutiin. Frankfurdis oli meil järgmise lennuni aega umbes 5 tundi, seega me lennu hilinemise pärast muretsema ei pidanud. 2,5 tundi Finnairi suurepärast teenindust 2 pudeli punase veini seltsis ja maandusimegi rõõmsalt Frankfurdis.
Edasi 11-tunnine ots Singapuri. Lennufirma vahetasime austraallaste Qantase vastu. Kurta polnud nagu väga midagi, aga siiski – Qantase teenindus jättis võrreldes Finnairiga kuidagi vähem sõbraliku ja kiirustava mulje, ja etteruttavalt võib öelda, et järgneval 11 tunnil Singapurist Sydneysse see mulje süvenes veelgi. Aga pole hullu – saime kenasti süüa ja juua (kuigi jookide ja isegi vee pakkumisega selgelt koonerdati) ning turvaliselt sihtkohta. Vaatasin 2 filmi ära, aga peamiselt üritasin magada, et mitte sügavasse jetlagi sattuda.
Sydneysse jõudsime kl 6 esmaspäeva hommikul kohaliku aja järgi. Olime lennanud ja terminalides oodanud alates kl 17 laupäeval. Sydneys tõusis parajasti päike ja päevane leitsak polnud veel üles kerkinud. Kuna viimane hommikusöök jäi kesiseks, siis oli eriti mõnus kaasavõetud cecina ja chorizo viilud Sydney lennujaamast ostetud croissantidega ühes pintslisse pista. Kl 8:50 algas meie viimane lend sihtkohta, Christchurchi. Seekord lendasime lõunapoolkera odavlennukompanii Jetstariga. Tasuta ei pakutud seal isegi mitte vett, aga selleks hetkeks oli väsimus nii suur, et kõigest oli ükskõik. Meid oleksid võinud ka pingviinid teenindada ja ikkagi oleks ükskõik olnud. Kohale jõudsime kl 14 kohaliku aja järgi.
Christchurchi lennujaamas läks põnevaks. Olime kogu lennu vältel kaasa vedanud võileibu hispaania lihatoodetega, lisaks chorizo ja cecina lõike ning kolme pakendit juustu. Seda kõike sellepärast, et need olid meil Tamperes külmkapis alles ja oli kahju neid kellelegi lihtsalt ära anda või veel hullem – ära visata. Chorizost ja cecinast saime Sydneys lahti, aga võileivad ja juust jäid. Teadsime, et lihatoodetega meid Uus-Meremaal tollist läbi ei lasta. Juustureeglite osas polnud me kindlad. Seepärast oli kindel plaan võileivad lennujaamas enne tolli nahka pista. Võta aga näpust, juba siis, kui me alles pagasit ootasime, oli nuuskurkoer nagu naksti minu koti juures ja haistis hoolega. Talle meeldisid väga need meie võileivad. Ei olnudki siis muud, kui et meie võileivad konfiskeeriti ja meil ei lubatudki neid ära süüa. Asjalood paistsid põnevaks minevat. Deklareerisime igaks juhuks kõik, mille kohta eeltäidetavas dokumentatsioonis huvi tunti – juustud, matkasaapad ja telk, ning ootasime huviga, mis edasi saab. Juustu olemasolu meie käsipagasis oldi iga lennujaama tollis kommenteeritud (ma ikka imestan, kuidas nad küll röntgeniülesvõttelt teavad, et seal just juustuga tegemist on!), kuid ära ei tahtnud seda siiani keegi võtta. Christchurchi terminalis käisime koeraga kokku läbi kolme tollikontrolli. Uuriti meie matkasaabaste tallaalust konsistentsi, juustupakendite etikette (vaevalt, et nad hispaania keelest midagi mõikasid!) ja telk viidi tagaruumi, kus see ilmselt lahti rulliti ja põhjalikult üle takseeriti. Peale mõningast ootamist selgus, et meie juurest ei tuvastatud midagi ohtlikku ega ebaseaduslikku ning astusime Christchurchi päikese kätte. Ninna lõi suve ja muru lõhn.
Edasi takso peale ja hotelli. Käes oli keskpäev, kuid ajavahet arvestades oli meie jaoks käes alles väga varajane hommikutund ning vahele jäänud kogu öö, nii et väsimus oli tohutu. Sellegipoolest otsustasime, et kümneni õhtul peame magamata vastu pidama, et järgmisel päeval rütmi saada. Viskasime linnale esimese pilgu peale, sõime miskit, ostsime punase veini ja maiustasime oma palju elu näinud juustuga peale lõõgastavat mullivanni. Uni tuli pikk ja sügav. Ikka oli veel raske uskuda, et me olimegi kohale jõudnud siia, teisele poole maakera, Eestist, Soomest ja ka Hispaaniast vaadates ühte maakera kaugeimaisse punkti kõigist võimalikest. Kummaline.
Comments