4. UUS-MEREMAA: Tähelepanekuid Christchurchi ehk Kristuse kiriku kohta

Hommikusöök hotelli restos hakkab veidi üksluiseks muutuma. Lohutan ennast sellega, et ma selle hotelli eest tegelikult ei maksa ju ning kõhu saab siiski pungil täis. See viimane on sisuliselt olulisim ju, pakkugu kasvõi ainult putru!

Kesklinnale on nüüd tiir igast kandist peale tehtud ja tänavad hakkavad pähe jääma. Kummaline on see, et kui mina olen tavaliselt ruumitajuga jännis ja Javi on meil orientatsiooni ja kaardilugemise ekspert, siis siin linnas on Javi kogu aeg segaduses ja mina orienteerumise spets. Mulle on need trip-traps-trulli ruudustikuna joonistatud tänavad käkitegu lugeda, mis siis, et vahele ka mõni diagonaal ja kolm korda keerdus jõgi pikitud.

Linna kohta võib öelda, et ilmselt on tuline õigus neil, kes nimetavad seda rohkem inglaslikuks linnaks, kui enamik linnu Inglismaal. Kesklinn on tohutult tihe ja kompaktne ning siis hakkab linn igas suunas laiali valguma, vahelpeal suured rohe-roheliste parkide lahmakad. Puud on meeletult kõrged ja jämedad ning väga teistmoodi, kui meil seal põhjas. Linnasüdames vingerdab jõgi, mille veeres kulgeb Oxford Street ja selle vahele jääb pikk-pikk roheline ala, mis on väga armas. Majad on just sellise arhitekuuriga, kui inglise filmidest nähtud, st visuaalne külg on kohati suht nukumajalik, aga enamasti lihtsalt imelik. Aiad rohelised ja lopsakad, meeletult palju roose. Kunagi panen mõne pidi üles.

Süüa saab siin suurepäraselt, sest variatiivsus on tänu erinevatele, eriti Aasia päritolu, köökidele hästi suur. Inglaste fish and chipse on kõikjal ning Jaapani restorane hakkab vast teiseks enam silma. Sushit olen juba kaks korda söönud ja võin juubeldada, sest see on võrreldes Põhja-Euroopas pakutavale super soodne ja ka maitsev. Njämma! Ka ühes hiina söögikohas oleme väga mõnusalt ja odavalt kõhtu täitnud. Leidsime ka ühe tänava, kus on väga vingeid baare-pubisid. Näites üks, mis tegutses kuni 60ndateni kirikuna, aga siis ehitati baariks-restoks ümber. Püüa sa seda jumalateotust Hispaanias ette kujutada...

Üldine atmosfäär linnas on sõbralik ja äärmiselt lõdvestunud. Ütleks, et arhitektuur ja linnaehitus on inglaslik, aga inimeste hulgas näed tänaval peamiselt kahte tüüpi: punapäid-tedretähnilisi ning asiaate (peamiselt vist jaapanlased ja hiinlased, aga mine sa tea). Aborigeene väga näha pole ja mustanahalisi ning ladinaameeriklasi vaat et üldse mitte. Rahvastik on huvitav ja mitmekihiline, aga mulle tundub, et väheb segane kui Kanadas.

Siinne inglise keel on muidugi omaette ooper. Ma olen varemgi rääkinud, et minu senise kogemuse põhjal on Uus-Meremaa inglise keelest maailma kõige keerlisem aru saada. No seda aktsenti lihtsalt ei võta kinni ju. Aga mis nende mõne päeva põhjal öelda? Kindlasti on nende siinne keel hästi inglaslik, aga mingite eriti huvitavate vimkadega. Meie esimene avastus on see, et üldiselt paistab, et esimese silbi „e” hääldub mitte „e” vaid „ii”. Nt seven (siiven), tent (tint), pertol (piitrol). Kõik on okei nüüd, kui sellele trikile lõpuks pihta saime. Saame hakkama vast!

Ja siis muidugi see päevituskreem! Kuigi ma räägin, et siin on jahe ja pilves, õnnestus mul teisel päeval ikkagi päikeselaengu alla sattuda ja end miskitmoodi ära põletada. Sellele järgnevalt võtsin nõuks kiiremas korras päevituskreem osta. Võta aga näpust - paistab, siin ei müüdagi muid kreeme, kui faktoriga 30+. Aga mina tahaks ikka jumet ka mitte ainult blokki. Lõpuks ostsin müüja tungival soovitusel (päike pidi siin nii salakavalalt intensiivne olema, et midagi alla 30 ei tule kõne allagi) ikkagi esimest korda elus 30se faktoriga kreemi ning ootan nüüd seda ilusat päeva, mil kreem endale õigustusega peale määrida.