Söö ja palveta ja armasta

Loomulikult käib jutt kultusfilmist. Kuna vastav raamat seisab tähtsal kohal mu raamaturiiulis, siis kibelesin juba Austraalias filmi vaatama. Seda enam, et ühes pearollis figureerib Javier Bardem, kes on üsna vastupandamatu. Jajah, pange tähele eesnime Javier :) Enne aga sai Austraaliast ära tuldud, kui film Brisbane'is ekraanile jõudis. Viimaks tekkis Narvas sobilik aeg kinno minna. Õnnestus ka onutütar Angelika kinoseltskonnaks kaasa rääkida. Viimasest kinoskäigust Eestis on vahepeal möödunud vähemalt seitse aastat. Filmi ma nautisin, kuigi tundsin kogu aeg, et olen toetatud kohekordsest Liz Gilberti raamatu lugemisest - esmalt eesti, siis inglise keeles. Filmi kriitikaga olen veidi tutvunud ja ühe asjana on ette heidetud seda, et film ei vasta päriselt raamatule. Mind see iseenesest väga ei häirinud. Sündmuste arenguid ja liine oli kohati tublisti lihtsustatud, mis oli minu meelest põhjendatud, sest vastasel korral oleks film veninud nelja tunni pikkuseks. Küll aga nõustun sellega, et filmil jääb sügavusest puudu. Isegi siis, kui kõik need raamatu siksakid on juba välja võetud ja sirgjooned tõmmatud. Lizi abielutraagika ja eneseleidmise lugu avaneb raamatus hoopis sügavamalt ja areneb palju mitmeplaanilisemalt kui filmis. Poleks ma raamatut lugenud, oleksin Lizi ehk tõesti üheks hullumeelseks naiseks pidanud, kes on igavusest lolliks läinud ja hüpleb ajaviiteks ühest eksootilisest paigast teise süstides niiviisi oma kehasse adrenaliini. Kuna aga oli õnn raamatut enne lugeda ja sellele isiklikult kaasa elada, siis mina võtsin seda filmi lihtsalt kui visuaalse pildi andmist minu enese senini ettekujutatule. Mõned mõtted said tänu filmile punaselt üle värvitud ja mällu salvestatud, aga struktuur oli tänu raamatule juba enne paigas. Soovitus: lugege kindlasti raamatut enne ja siis vaadake ka filmi.