Sombuse taeva võit kuldse sügise üle

Aega on viimasest postitusest nii palju kulunud, et täna sajab juba lörtsi. Hea, et enne lumehangesid jõudsin :) Etnograafilise välitöö ajal on asju, mida üles tähendada, nii palju, et blogimine jääb juba ajalises mõttes tahes tahtmata tagaplaanile. Kirjutan päevikusse ja elektroonilisse päevikusse vaheldumisi ning kerin peas nii palju mõtteid, et veel ekstra blogimine käib üle jõu. Pealegi raske on hoomata, kust läheb piir selle vahel, mida oma välitöömaterjalist blogisse on sobilik pista ja mis nõuab privaatsemat või sügavamat käsitlemist. Eraelu ja välitöö on omavahel läbi põimunud, kust algab üks ja lõpeb teine? Kahtluse korral parem siis juba üldse mitte avaldada, olen otsustanud.

Seda suurem on heameel selle üle, et eelmisel nädalal ei tegelenud õieti millegi muuga, kui kolasin mööda linna ringi ja jäädvustasin sügishetki. Linnuse, Joala ja Kreenholmi ümbrus on sügisvärvides imelised. Ka veel kord Pimeaeda, jõe äärde ning surnuaedadesse oli suur soov pildistama ja sügist imetlema jõuda. Siis tulid nädalavahetus ja Tartusse sõit peale ning nii nagu ikka - säravsinine sügistaevas pöördus ühtlaseks halliks massiks. Paksud märjad lumeräitsakad taevas tõid muidugi elevust, kuid ühtaegu ka kurblikkust: nüüd on mu kaunis sügis siin läbi, kohe-kohe peituvad inimesed oma soojade kodude rüppe ja tänaval kulgetakse kiirustades vaid punktist A punkti B ja C - tööle, poodi ja koju. Enam ei näe majadeesistel ja -tagustel pinkidel sügispäikest noolivaid ja omakeskis jutustavaid vanamutikesi, rahulikult koertega kulgevaid koeraomanikke ja parkides mängivaid lapsi. Kõik see jääb ootama kevadet või tehakse seda kiirustades ja rõõmutult.

Välitöö õues muutub ilmatundlikuks. Niisama sihitult enam mööda tänavaid, jõe- ja põlluveeri ei kulge ega uudista. Karta on, et iseennast tuleb kohati tublisti veenda, et jaksaks end üldse toast välja vedada. Vajadus auto järele Narva linnas muutub just ilma tõttu eriti aktuaalseks. Tuleb muutuda veelgi leidlikumaks, et leida kontakti inimestega. Kui on ideid, andke tulla!