Teel tagasi Eestisse
Tallinki laevale jõudmine tundub alati (nii vähe, kui ma Tallinkiga liigun) üks Kolgata teekond. Helsingi pool maalt laeva kulgev reisijate koridor keerleb ja pöörleb lõputult ja käed surevad kohvrit enese taga lohistades. Miks põrgu päralt on see nii kole pikk tunnel käia? Eriti muude laevadega võrreldes. Ainus praktiline põhjendus selleks võiks olla, et sellel teel selekteeritakse ja suretatakse välja vanad ja väetid. Eelkõige need, kes purupurjus ja kellele nagunii laeva asja ei peaks olema - mis nad sinna ikka töllerdama lähevad, eks? Las hukkuvad siis tunnelites juba. Mina olen õnneks nii heas füüsilises vormis olnud, et olen senini ikka elusana laeva jõudnud. Ühes oma tinaraske kohvri ja arvukate kimpsude-kompsudega. Kuigi vahel on kadunud usk, et jõuan.
Üldiselt on reisimisest suur väsimus peal. Viimase 8 päeva jooksul õnnestus vaid kaks korda samas kohas ärgata ja end magama seada. Seiklesin Narvast Tallinna, sealt Helsingisse, Tamperre, Riia kaudu Varssavisse, Pabianicesse, tagasi Varssavisse ja Riia kaudu Tamperre, siis Oulu, veelkord tagasi Tamperre. Nüüd on käsil viimane ots: Helsingi, Tallinn, Varangu, Narva. Sellel aastal olen reisides oma jõuressursside ja tahtmise piirile jõudnud. Olen väsinud. Tahan seisatada ning elada argirütmis. Isegi minusugune rändur vajab vahepeal rahulikku paika, kus rutiinide rütmis lihtsalt olla ja elada. Päriselt. Ühe koha peal püsimise võimaluse nimel oleme Javiga mõelnud, et järgmise kahe kuu jooksul me üksteist üldse ei näe. Nii edeneme mõlemad oma töös ja tegemistes ning mina saan kiiremini koju* Tamperre.
Ega see meeletu ühest kohast teise traavimine pole muidugi asja eest teist taga, justkui muud teha poleks. Tänu sellele, et ma end Pabianicesse vedasin, on nüüd Poola pulma kogemus. Võib päris kindlalt öelda, et Eesti ja Hispaania pulm kahvatuvad Poola ees, kui võrrelda toidu külluslikkust, joodava viina kogust ning tantsu vihtumise intensiivsust. Kas teie näiteks kujutate ette, et Poola pulmas süüakse õhtu ja öö jooksul kolm korda suppi? Ehk siis supiga alustatakse põhimõtteliselt iga kord uut söögikorda? Söögikord aga koosneb vähemalt supist, praest ja magustoidust. Või siis seda, et 105 külalise kohta on pulmapeoks varutud 160 pooleliitrist pudeli viina? Ühe õppetunni sain ka: ilma partnerita, kes oleks lubanud sind kogu pulmapeo jooksul tantsupõrandal keerutada, Poola pulma ei minda. Muidu juhtub nii, et sul jääb üle vaid lauas istudes ohjeldamatult süüa ja juua ning kadedalt teiste tantsuvihtumist kõrvalt jälgida. Selleks ajaks, kui kell hommikul 5 kukub ja pillikeeled vaikivad, oled end lihtsalt lõhki söönud või laua alla joonud. Minuga midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud, sest ma eelistasin viina asemel veini juurde jääda ja taipasin kl 4.15 magama minna. Njaa, aga pruudipärg (Poola versioonis mõrsjaloor) mägiti mulle maha ikkagi... See juhtum oli mõnes mõttes kahetsusväärne, sest ma olen üsna veendunud, et mõni vallaline Poola neiu oleks seda au palju kõrgemalt hinnanud :)
Pulmapeo järel teel koju oli mul Varssavis aega täpselt nii palju, et ühe tuttava ja tema õe külalislahkust ära kasutada ning nende pool öö mööda saata. Juttu jätkus muidugi ka tundide kaupa ja üleüldse oli igati lahe see väike tõsiasi, et ühe suvekooli jooksul on saadud omavahel nii tuttavateks, et on põhjust uuesti kohtuda. Hommikul enne lennu väljumist oli aega paar tunnikest ka Varssavi vanalinnas tiirutada ning saada küljeluudesse teadmine, et ma tahaks sinna kunagi tagasi, et rahulikult kulgeda ja nautida. Muide, Poolas on kogu aeg väga kodune tunne - see vähehaaval silmale nähtamatuks muutuv sovjetipärand liidab kuskilt südame alt. Ah, kas ei olnud see juba 5-6 aastat tagasi, kui ma esimest korda lubasin, et kunagi teen Poolas vähemasti 2-nädalase tuuri, et sest riigist paremat aimu saada?
Tamperest 5 tunni rongisõidu kaugusel Oulus peeti aga 7ndat ETMU konverentsi. ETMU on organisatsioon, mis tegeleb rahvussuhete ja rahvusvahelise migratsiooni uurimisega. Minul õnnestus seal eeldatavasti reale tulevastele konverentsidele avapauk anda. Oma ettekandes rääkisin koha loome teoreetilistest lähtekohtades nõukogude ja postsotsialistliku ühiskonnauurimuse kontekstis. Narva näitel muidugi.
* See koduteema on üsna segane värk, muuseas. Kummaline, et ma nimetan kohati mängleva kergusega paljusid erinevaid kohti koduks (Tampere kodu, Varangu kodu, Narva kodu, Brisbane'i kodu, Turu kodu jne), kuid seejuures on mõni neist kuidagi rohkem või mitmeplaanilisemalt kodu.
Üldiselt on reisimisest suur väsimus peal. Viimase 8 päeva jooksul õnnestus vaid kaks korda samas kohas ärgata ja end magama seada. Seiklesin Narvast Tallinna, sealt Helsingisse, Tamperre, Riia kaudu Varssavisse, Pabianicesse, tagasi Varssavisse ja Riia kaudu Tamperre, siis Oulu, veelkord tagasi Tamperre. Nüüd on käsil viimane ots: Helsingi, Tallinn, Varangu, Narva. Sellel aastal olen reisides oma jõuressursside ja tahtmise piirile jõudnud. Olen väsinud. Tahan seisatada ning elada argirütmis. Isegi minusugune rändur vajab vahepeal rahulikku paika, kus rutiinide rütmis lihtsalt olla ja elada. Päriselt. Ühe koha peal püsimise võimaluse nimel oleme Javiga mõelnud, et järgmise kahe kuu jooksul me üksteist üldse ei näe. Nii edeneme mõlemad oma töös ja tegemistes ning mina saan kiiremini koju* Tamperre.
Ega see meeletu ühest kohast teise traavimine pole muidugi asja eest teist taga, justkui muud teha poleks. Tänu sellele, et ma end Pabianicesse vedasin, on nüüd Poola pulma kogemus. Võib päris kindlalt öelda, et Eesti ja Hispaania pulm kahvatuvad Poola ees, kui võrrelda toidu külluslikkust, joodava viina kogust ning tantsu vihtumise intensiivsust. Kas teie näiteks kujutate ette, et Poola pulmas süüakse õhtu ja öö jooksul kolm korda suppi? Ehk siis supiga alustatakse põhimõtteliselt iga kord uut söögikorda? Söögikord aga koosneb vähemalt supist, praest ja magustoidust. Või siis seda, et 105 külalise kohta on pulmapeoks varutud 160 pooleliitrist pudeli viina? Ühe õppetunni sain ka: ilma partnerita, kes oleks lubanud sind kogu pulmapeo jooksul tantsupõrandal keerutada, Poola pulma ei minda. Muidu juhtub nii, et sul jääb üle vaid lauas istudes ohjeldamatult süüa ja juua ning kadedalt teiste tantsuvihtumist kõrvalt jälgida. Selleks ajaks, kui kell hommikul 5 kukub ja pillikeeled vaikivad, oled end lihtsalt lõhki söönud või laua alla joonud. Minuga midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud, sest ma eelistasin viina asemel veini juurde jääda ja taipasin kl 4.15 magama minna. Njaa, aga pruudipärg (Poola versioonis mõrsjaloor) mägiti mulle maha ikkagi... See juhtum oli mõnes mõttes kahetsusväärne, sest ma olen üsna veendunud, et mõni vallaline Poola neiu oleks seda au palju kõrgemalt hinnanud :)
Pulmapeo järel teel koju oli mul Varssavis aega täpselt nii palju, et ühe tuttava ja tema õe külalislahkust ära kasutada ning nende pool öö mööda saata. Juttu jätkus muidugi ka tundide kaupa ja üleüldse oli igati lahe see väike tõsiasi, et ühe suvekooli jooksul on saadud omavahel nii tuttavateks, et on põhjust uuesti kohtuda. Hommikul enne lennu väljumist oli aega paar tunnikest ka Varssavi vanalinnas tiirutada ning saada küljeluudesse teadmine, et ma tahaks sinna kunagi tagasi, et rahulikult kulgeda ja nautida. Muide, Poolas on kogu aeg väga kodune tunne - see vähehaaval silmale nähtamatuks muutuv sovjetipärand liidab kuskilt südame alt. Ah, kas ei olnud see juba 5-6 aastat tagasi, kui ma esimest korda lubasin, et kunagi teen Poolas vähemasti 2-nädalase tuuri, et sest riigist paremat aimu saada?
Tamperest 5 tunni rongisõidu kaugusel Oulus peeti aga 7ndat ETMU konverentsi. ETMU on organisatsioon, mis tegeleb rahvussuhete ja rahvusvahelise migratsiooni uurimisega. Minul õnnestus seal eeldatavasti reale tulevastele konverentsidele avapauk anda. Oma ettekandes rääkisin koha loome teoreetilistest lähtekohtades nõukogude ja postsotsialistliku ühiskonnauurimuse kontekstis. Narva näitel muidugi.
* See koduteema on üsna segane värk, muuseas. Kummaline, et ma nimetan kohati mängleva kergusega paljusid erinevaid kohti koduks (Tampere kodu, Varangu kodu, Narva kodu, Brisbane'i kodu, Turu kodu jne), kuid seejuures on mõni neist kuidagi rohkem või mitmeplaanilisemalt kodu.
Comments