Öösärgid ja vasakpöörded ehk ilus-karm elu Narvas

Elan sellise ruumilahendusega majas, kus koridoris asetsevad minu ja kõrvalkorteri välisuks nurgeti ja vastakuti nii, et kui üks väljub või siseneb, siis teine peab ust kinni hoidma ja ootama. Senini olin meie korruse koridoris kohtunud inimestega, kes elavad vastaskorteris. Silma järgi kena noor perekond väikese lapsega. Ülejäänud kahe korteri elanikega polnud senini juhust tutvuda. Mõni päev tagasi aga olin just toast väljunud ja hakkasin parajasti ust kinni lükkama, kui kõrvalt kiilus uks minu omasse. See seik oleks võinud vaid põgusaks vahejuhtumiks jääda, mis kohe unustusse kaob, kui ukselt avanev pilt ise poleks olnud mällusööbiv. Uksest väljus soliidselt viigipükstesse ja kingadesse riietatud vanem härrasmees (kui mu mälupilt vingerpussi ei mängi, oli tal diplomaadikohvergi käes), kuid tema taga kõrgus valges volangidega öösärgis korpulentne daam, lokid igasse ilmakaarde turritamas. Olime kõik ühtviisi kohmetud. Nüüd ei saa ma enam koridori astuda, ilma et mulle see pilt silme ette kerkiks ja suunurgad ülespoole viiks.

Samal päeval sõitsin linnaliinibussis. Buss täis vanemaid daame ja härraseid ning kulgeme rahulikult mööda linna. Tõsi küll, Narva linna mastaape arvestades näis sõit lõputu. Kolistati läbi kõige kõrvalisemadki tänavad ja tõtt öelda oleks jalgsi samal ajal koju jõudnud. See selleks. Just enne, kui minu peatusesse jõudsime, sattusime ristmikule, kus buss pidi keerama kõrvalteelt peateele - Tallinna maanteele, mis on suurima liiklusega tänav Narvas. Miskipärast kohkus peateel vasakult poolt lähenev sõiduauto pöördeks valmistuvat bussi nähes ära ja aeglustas sõitu. Bussijuht sattus sellest segadusse ja tõlgendas asja nii, et auto annab talle teed ning alustas vasakpööret. Samal ajal otsustas sõiduauto aga kiirust lisada. Bussijuht sai asjale õigel ajal pihta ja katkestas pöörde õigeaegselt, nii et kokkupõrget ei tekkinud, kuid oh seda sõimu, mis vallandus. Autojuht saadeti kõige ropumate sõnadega kõige jõledamatesse kohtadesse. Busstäis rahvast kuulas ja ohhetas. Kes seda nüüd täpselt teab, kas solidaarsusest bussijuhi vastu või häbist tema pärast. Njaa, sellised kirglikud emotsioonid on meil siin piirilinnas, kus mehed pole mingid 'korjatchie' estonskie parni, vaid tõeliselt tulised! Mõtlesin paralleelselt oma autojuhtimisoskuste peale ja otsustasin, et seesugust liiklussituatsiooni bussiga poleks ma ikka vast tekitada suutnud, küll aga mitmeid teistsuguseid. Mis siis neist nõrganärvilistest bussijuhtidest saab, kui mina autoga linna saabun? Kas saab mõni neist erutusest äkki südamerabandusegi? Oeh, raske koorem kanda, kui järele mõelda.