Ootustest ja vastutusest
Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ometi on minu Narvskaja Gazeta artiklist võimalik välja lugeda, nagu uuriksin ma Narvas integratsiooni ja eesti-vene rahvussuhteid. Ma ju ometigi ei kirjutanud sellest? Või siis kirjutasin, nii et ise ka aru ei saanud?
Igatahes uurimuse mõte ju selles pole, kuid praktiliselt kõigil intervjueeritavatel on tekkinud arusaam, et see, mis mind huvitab, on rahvussuhted. Hea näide eilne intervjuu pensioniealise meesterahvaga. Päris mitmel korral hüüatas ta oma jutu kestel, et vaata, see või too seik minu elus osutabki hästi, kui rahvusvahelised me olime või kuidas meil polnud varem mingeid rahvusprobleeme. Või siis, et oi, nüüd ma jutustasin sellistest asjadest, aga sind ju huvitavad hoopis rahvustevahelised suhted ja integratsioon... Täna näiteks püüdsin telefonis hääle järgi nooremapoolse mehega kokku leppida kohtumist. Tema aga ütleb mulle, et ma ei tule intervjuule üksi, ma võtan kaasa inimese, kes on kõige parem näide integratsioonist (!). Mina tahtsin välja jõuda selleni, et ehk on parem, kui ma teen intervjuu mõlema inimesega, aga eraldi. Tema vastab, et see teine inimene on 12-aastane...
Sinna polegi midagi eriti teha, kui inimesed on endale pähe võtnud, et uurimus on integratsioonist ja rahvussuhetest. Kui ma püüan seletada, et see nii ei ole, uurimus on sellest, mida Narva kui koht ja kodu nende eludes tähendab, siis nende jaoks on see ikkagi rahvussuhted ja integratsioon. Siis tuleb lihtsalt kuulata ja püüda vargsi juhtida vestlust teemade suunas, mida ma tegelikult katta tahaksin.
Teine huvitav muster on kujunenud vanemate inimeste suhtumisest diktofoni kasutamisse intervjuu ajal. Senini pole mitte keegi keeldunud diktofoni peale rääkimisest. Ma olen aga iga jumala kord küsinud, kas inimesele sobib, et ma lindistan – see käib juba uurimuseetika juurde, et inimese nõusolekut tuleb küsida. Millega aga lindistamist automaatselt seostatakse? KGB ja muude luureorganitega. Just vanemad inimesed on mulle öelnud, et neil on ükskõik, kas ma lindistan või mitte – neil pole võimuorganite poolt midagi karta. Meie, noorema põlvkonna inimesed, ei oska selliseid seoseid luua. Mina näen lindistamist lihtsalt parima praktilise vahendina, kuidas ma suudan hiljem elulugusid hallata. Mäletada ju ei suuda. Ent nende jaoks on see eelkõige poliitiline oht.
Ma olen palju pidanud mõtlema oma rolli üle intervjuude läbiviijana. Ma ei teagi, kas naljatamisi või tõsiselt, vahel on mult otse küsitud, et kas ma esindan mingeid riigiorganeid. Siis tuleb selgitada, et tegemist on akadeemilise uurimusega, mida teen Soome ülikooli doktorandi ja teadurina. See rahustab neid. Ju seostub Soomega teatud usaldusväärsus ja turvatunne. Teisalt aga, kõik tahavad mulle väljendad oma arvamust keele- ja piiriprobleemide osas. See paneb mind mõtlema, et äkki näevad inimesed minus teatud ”neutraalset” (kaheldav on, kui neutraalne saab inimene üldse olla) vahemeest, kes viib nende sõnumi vajalikesse instantsidesse. Tahtsin seda situatsiooni esiti võrralda pihiisaks olemisega, aga see pole õige – kui pihiisalt oodatakse pattude kustutamist, siis minult midagi enamat.
Kõik see kokku on viinud mind tundeni, et sellega, mida ma siin Narvas praegu teen, kaasneb tohutu vastutus. Minu kohus on ajada oma asja, teha teadust, aga ma ei saa ei üle ega ümber Narva elu politiseeritusest ja sellest, et siinsetel inimestel on minu suhtes mingisugused ootused. Hirmutab mõte sellest, kuidas ma suudan nende ootustega hakkama saada.
Igatahes uurimuse mõte ju selles pole, kuid praktiliselt kõigil intervjueeritavatel on tekkinud arusaam, et see, mis mind huvitab, on rahvussuhted. Hea näide eilne intervjuu pensioniealise meesterahvaga. Päris mitmel korral hüüatas ta oma jutu kestel, et vaata, see või too seik minu elus osutabki hästi, kui rahvusvahelised me olime või kuidas meil polnud varem mingeid rahvusprobleeme. Või siis, et oi, nüüd ma jutustasin sellistest asjadest, aga sind ju huvitavad hoopis rahvustevahelised suhted ja integratsioon... Täna näiteks püüdsin telefonis hääle järgi nooremapoolse mehega kokku leppida kohtumist. Tema aga ütleb mulle, et ma ei tule intervjuule üksi, ma võtan kaasa inimese, kes on kõige parem näide integratsioonist (!). Mina tahtsin välja jõuda selleni, et ehk on parem, kui ma teen intervjuu mõlema inimesega, aga eraldi. Tema vastab, et see teine inimene on 12-aastane...
Sinna polegi midagi eriti teha, kui inimesed on endale pähe võtnud, et uurimus on integratsioonist ja rahvussuhetest. Kui ma püüan seletada, et see nii ei ole, uurimus on sellest, mida Narva kui koht ja kodu nende eludes tähendab, siis nende jaoks on see ikkagi rahvussuhted ja integratsioon. Siis tuleb lihtsalt kuulata ja püüda vargsi juhtida vestlust teemade suunas, mida ma tegelikult katta tahaksin.
Teine huvitav muster on kujunenud vanemate inimeste suhtumisest diktofoni kasutamisse intervjuu ajal. Senini pole mitte keegi keeldunud diktofoni peale rääkimisest. Ma olen aga iga jumala kord küsinud, kas inimesele sobib, et ma lindistan – see käib juba uurimuseetika juurde, et inimese nõusolekut tuleb küsida. Millega aga lindistamist automaatselt seostatakse? KGB ja muude luureorganitega. Just vanemad inimesed on mulle öelnud, et neil on ükskõik, kas ma lindistan või mitte – neil pole võimuorganite poolt midagi karta. Meie, noorema põlvkonna inimesed, ei oska selliseid seoseid luua. Mina näen lindistamist lihtsalt parima praktilise vahendina, kuidas ma suudan hiljem elulugusid hallata. Mäletada ju ei suuda. Ent nende jaoks on see eelkõige poliitiline oht.
Ma olen palju pidanud mõtlema oma rolli üle intervjuude läbiviijana. Ma ei teagi, kas naljatamisi või tõsiselt, vahel on mult otse küsitud, et kas ma esindan mingeid riigiorganeid. Siis tuleb selgitada, et tegemist on akadeemilise uurimusega, mida teen Soome ülikooli doktorandi ja teadurina. See rahustab neid. Ju seostub Soomega teatud usaldusväärsus ja turvatunne. Teisalt aga, kõik tahavad mulle väljendad oma arvamust keele- ja piiriprobleemide osas. See paneb mind mõtlema, et äkki näevad inimesed minus teatud ”neutraalset” (kaheldav on, kui neutraalne saab inimene üldse olla) vahemeest, kes viib nende sõnumi vajalikesse instantsidesse. Tahtsin seda situatsiooni esiti võrralda pihiisaks olemisega, aga see pole õige – kui pihiisalt oodatakse pattude kustutamist, siis minult midagi enamat.
Kõik see kokku on viinud mind tundeni, et sellega, mida ma siin Narvas praegu teen, kaasneb tohutu vastutus. Minu kohus on ajada oma asja, teha teadust, aga ma ei saa ei üle ega ümber Narva elu politiseeritusest ja sellest, et siinsetel inimestel on minu suhtes mingisugused ootused. Hirmutab mõte sellest, kuidas ma suudan nende ootustega hakkama saada.
Comments