Mahlad täna otsakorral
Orgunnisin kaunile pühapäevasele päevale kaks intervjuud, kahes eri kohas. Sellel nädalal on intervjuusid ühtekokku olnud juba seitse, kahel päeval sai tehtud koguni kaks. Rohkem pole ühele päevale mallanud kokku leppida. Tagasiside minu artiklile on oodatust paremgi olnud ja olemasolevad kontaktid hargnevad edasi.
Eile algas kõik hommikul kell 10, esimese intervjueeritava poolt siirdusin 4 tunni pärast pisikese kõrvalpõikena koju lõunale (mis oli küll järgnevat kostitamist arvestades puhta mõttetu), siis teise koju inimestega vestlema, ja koju tagasi ning otse voodisse sain veidi enne südaööd. Lakkamatu venekeelse jutu kuulamine ja sellele aktiivne kaasamõtlemine, et inimesete eluseiklustel sabas püsida. Kohad ja nimed, mida ma pole elu seeski kuulnud. Süžeed, mis on kaasaja inimesele sisuliselt ettekujuteldamatud. Palju poliitilisi mõtteavaldusi, osavõtlikku kuulamist, isegi kui paljuga nõustuda kaugeltki ei saa. Aegajalt kahjutunne, et minu vene keele oskus limiteerib mind olemast aktiivsem (loe: sõnaosavam) vestluspartner. (Teisalt: uurimuse metoodika koha pealt on ilmselt paremgi, mida vähem räägin ja oma arvamust lagedale toon.) Vahepeal süda kõvaks teha ja diktofon lihtsalt kinni lükata – sest kes jaksab tundidepikkust lindistust hiljem litereerida? Sinna vahele teed moosiga, halvaad, mitu tassi kohvi, otse Itaaliast pärit limoncello likööri, keedukartuleid ja koduseid kotlette, šokolaadiassortiid, omatehtud vaniljejäätist, präänikuid. Ainult banaanid ja teine klaas likööri jäid kategooriliselt puutumata. Minnes sain kaasa vihjeid ja uusi kontakte selles osas, kellega järgmisena ühendust võtta; manitsusi, et ma ikka ettevaatlik olen sellega, kui võõrasse koju tulistjalu intervjueerima torman – igas linnas liigub ringi halbade kavatsustega inimesi; kinnitusi, et ma olen alati oma murede-küsimustega või lihtsalt teed jooma tagasi oodatud; ja väljavõtte taksodispetšerite numbritega, kõigil hinnaks 20 krooni ükskõik kuhu linna piires. Kirevase päralt – kuidas on see võimalik, et minu kojusõit 3,5 km kaugusele maksab 20 krooni*? Ma ei saa veel väga paljudest asjadest siin linnas aru, aga kannatust – samm-sammult läheb asi paremaks. Kuigi ma pole kindel, kas ma kogu tõde välja kannatada suudan.
Andsin eile ära hästi palju energiat, vastutasuks sain aga tohutult hinnalist materjali – ligipääsu inimeste põnevatele elukäikudele ja mõtetele. Täna puhkan ja laadin patareisid (ka sõna otseses mõttes vajavad diktofoni patakad täitmist), homme uue hooga. Jeerum, praegu oleks küll kedagi tagumikust näpistama vaja, et suudaksin end kasvõi trennigi vedada!
* = 1,3 eurot. Seda veel nädalavahetusel ja õhtusel ajal. Veelgi enam – kõik sõidud linna piires maksavad neil päevil 20 krooni. Isegi kui silmas pidada seda, et bensiin ostetakse odavama raha eest Venemaalt, siis ikkagi ei mõtle välja, mismoodi on see äri kasumlik. Taksosid on Narvas, justkui kõik need viimased 20 aastat, murdu, ja konkurents ülikõva.
Eile algas kõik hommikul kell 10, esimese intervjueeritava poolt siirdusin 4 tunni pärast pisikese kõrvalpõikena koju lõunale (mis oli küll järgnevat kostitamist arvestades puhta mõttetu), siis teise koju inimestega vestlema, ja koju tagasi ning otse voodisse sain veidi enne südaööd. Lakkamatu venekeelse jutu kuulamine ja sellele aktiivne kaasamõtlemine, et inimesete eluseiklustel sabas püsida. Kohad ja nimed, mida ma pole elu seeski kuulnud. Süžeed, mis on kaasaja inimesele sisuliselt ettekujuteldamatud. Palju poliitilisi mõtteavaldusi, osavõtlikku kuulamist, isegi kui paljuga nõustuda kaugeltki ei saa. Aegajalt kahjutunne, et minu vene keele oskus limiteerib mind olemast aktiivsem (loe: sõnaosavam) vestluspartner. (Teisalt: uurimuse metoodika koha pealt on ilmselt paremgi, mida vähem räägin ja oma arvamust lagedale toon.) Vahepeal süda kõvaks teha ja diktofon lihtsalt kinni lükata – sest kes jaksab tundidepikkust lindistust hiljem litereerida? Sinna vahele teed moosiga, halvaad, mitu tassi kohvi, otse Itaaliast pärit limoncello likööri, keedukartuleid ja koduseid kotlette, šokolaadiassortiid, omatehtud vaniljejäätist, präänikuid. Ainult banaanid ja teine klaas likööri jäid kategooriliselt puutumata. Minnes sain kaasa vihjeid ja uusi kontakte selles osas, kellega järgmisena ühendust võtta; manitsusi, et ma ikka ettevaatlik olen sellega, kui võõrasse koju tulistjalu intervjueerima torman – igas linnas liigub ringi halbade kavatsustega inimesi; kinnitusi, et ma olen alati oma murede-küsimustega või lihtsalt teed jooma tagasi oodatud; ja väljavõtte taksodispetšerite numbritega, kõigil hinnaks 20 krooni ükskõik kuhu linna piires. Kirevase päralt – kuidas on see võimalik, et minu kojusõit 3,5 km kaugusele maksab 20 krooni*? Ma ei saa veel väga paljudest asjadest siin linnas aru, aga kannatust – samm-sammult läheb asi paremaks. Kuigi ma pole kindel, kas ma kogu tõde välja kannatada suudan.
Andsin eile ära hästi palju energiat, vastutasuks sain aga tohutult hinnalist materjali – ligipääsu inimeste põnevatele elukäikudele ja mõtetele. Täna puhkan ja laadin patareisid (ka sõna otseses mõttes vajavad diktofoni patakad täitmist), homme uue hooga. Jeerum, praegu oleks küll kedagi tagumikust näpistama vaja, et suudaksin end kasvõi trennigi vedada!
* = 1,3 eurot. Seda veel nädalavahetusel ja õhtusel ajal. Veelgi enam – kõik sõidud linna piires maksavad neil päevil 20 krooni. Isegi kui silmas pidada seda, et bensiin ostetakse odavama raha eest Venemaalt, siis ikkagi ei mõtle välja, mismoodi on see äri kasumlik. Taksosid on Narvas, justkui kõik need viimased 20 aastat, murdu, ja konkurents ülikõva.
Comments