Ja siin ta meil on - täiuslik postisaadetis KELAst!

Ja lõpuks ta siis sündis, see meie väike ime! POISS - 3080 g - 47 cm - KALAD - VESIDRAAKON... Täna läheb kaheksas päev maailma uudistamist.

Meie juurde tulemiseks valis ta esmaspäeva, 20.02.2012 varahommiku kell 5.39. Oli ilus päikeseline talvepäev, lumi säras, jääpurikad helkisid Tampere sünnitushaigla katuseräästas, rääkis Javi mulle. Ei tea mis põhjusel, kuid ma soovisin salamisi, et ta ei sünniks enne veebruari 20ndaid kuupäevi, ja nii ta siis kannataski oodata. Sündis ajaliselt nädal varem, kui oli ennustatud sünniaeg. Vaimselt olin küll valmis selleks, et sünnitus algab pigem hiljem kui varem – kuna mingeid tuhude eelproove polnud käinud ja esmasünnitused pidid ikkagi sagedamini hilinemisega olema –, aga tagantjärele mõeldes on suurepärane, et varem – nii jäi ära pineva ootamise aeg.

Eelmise pühapäeva õhtul polnud veel mingeid märke sellest, et sünnitusest võiks lähipäevil juttugi olla. Ei saa küll öelda, et oleks mingisugune eelaimdus olnud, kuid mingi alateadlik instinkt mind vist ikkagi juhtis, sest just siis, pühapäeval, pakkisin kokku oma haiglakoti ja võtsin veel enne magamaminekut nõuks, et on vaja teha mõned fotod minust enne sünnitust (sest igasugustel põhjustel olime seda kogu aeg edasi lükanud).

Pühapäeval veidi enne keskööd hakkas kummaline kõhuvalu. Esialgu pidasin seda lihtsalt suvaliseks kõhuvaluks, siis esimesteks ennatlikeks või libatuhudeks, kuid tund hiljem olin ma juba üsna kindel, et täna öösel ootab ees haiglasse sõit. Kolm tundi peale esimeste valude algust oli olukord juba selline, et tugevad tuhud käisid iga 5-6 minuti tagant ja kodus ei kannatanud enam olla. Ajasin siis viimaks Javi üles, andsin olukorrast kiireülevaate ja sõitsime haiglasse. Looteveed tulid haigla trepil, 10-15 min hiljem läbivaatuse käigus selgus, et emakasuu on avanenud juba 9 cm, nii et tee viis otse sünnitustuppa. Ja umbes 1,5 tundi hiljem ta juba ilmale tuligi. Kogu protsess võttis ühtekokku napid kuus tundi ja käis nii kiiresti, et mõelda eriti ei jõudnud, ainult tegutseda tuli. Ja ka Javil polnud aega mõtlemiseks ega minestamiseks. Kogu sellele ööle järele vaadates peab ütlema, et meil polnud mingeid hirme ega negatiivseid emotsioone, kõik käis loomulikult ja kähku. Vedas väga ühesõnaga!

Haiglas olime 2,5 päeva. Kuna Tampere TAYSi haiglas on ruumiga kitsas, siis perepalateid ei ole, ja üldse on palatid kahesed. Seega isad ööseks haiglasse jääda ei saa. Javi oli meiega seal päevad ja ööd olime pisikesega kahekesi. Haiglakogemuse kohta saab jagada vaid tänu- ja kiidusõnu. Ämmaemandad on sinu jaoks kogu aeg olemas või nupuvajutuse kaugusel, 100% asjatundlikud ja sõbralikud. Kusjuures huvitav, et suurem osa neist on üsna noorekesed – nii umbes minu vanused. Kui välismaalased Soomes kipuvad sageli Soome meditsiinisüsteemi ja personali vähest osavõtlikkust kiruma, siis minu kogemus on küll läbi ja lõhki positiivne. Ei kujuta ette, et ma saaks kuskil mujal meeldivama kohtlemise osaliseks. Sama võib ka öelda kohaliku rasedus- ja beebinõuandla kohta, kus ma viimased 7 kuud olen arvel olnud.

Neljapäeva hommikul sain kõne oma ämmaemandalt rasedusnõuandlas. Ta oli juba saanud informatsiooni minu sünnituse kohta ja helistas, et õnne soovida ja leppida kokku kodukülastus. Reedel tuligi kohe koju käima, et beebit kaaluda, nõuga abiks olla ja edasist informatsiooni jagada. Jällegi leian, et see kõik on siin väga hästi organiseeritud. Just teadmine, et kõik toimib ja sa ei pea korralduslike asjade pärast muretsema, annab palju turvatunnet.

Praeguseks on mul esimeste päevade jooksul kogutud väsimus ka juba lahtuma hakanud ning tekkinud tunne, et mõistan oma beebi vajadusi ning oskan vastavalt oma energiat jaotada. Mõtlen, et rinnabeebi on ikka suur õnn ja lisab ellu niivõrd palju mugavust ja muidugi loomulikku lähedust. Samas pole ma olnud isegi neil esimestel päevadel päris kodu külge aheldatud, rääkimata sellest, et beebi oleks minu ainuvastutusel. Javi on nii asjalik isa, et saab ja tahab kõiges osaleda ning mina olen pooletunniseid jalutushetki saanud. Nüüd ootame esimese kahe nädala möödumist, et pääseks kõik koos õue jalutama. Kõige paremini kirjeldab meie olukorda elamine suure sisemise rõõmu ja naudingu tähe all. Kui üks sõbrants kirjutas hiljuti vastse emana, et „kangekaelseks võib muutuda ka oma sülebeebi pidevast imetlemisest”, siis tol hetkel (enne meie beebi sündi) võis selle jutu mõte hämaraks jääda, aga nüüd on küll selgemast selgem, et nii on, JAH. Teised lastekasvatamises elukogenumad inimesed ütlesid, et nüüd ei ole vaja enam elu mõtet otsida ning nüüdsest on päike kogu aeg omast käest võtta. Ka need tunduvad tõed, mida on raske ümber lükata. Praegu on meie elu väga lill!