Mõtteid sünnitusest

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista.

Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, sest kõik ju kardavad. Aga vot minul seda hirmu pole hetkekski olnud. Pidades ennast inimeseks, kes muidu pigem ikka asjade pärast ette muretseb ja üle mõtleb... ärge küsige, kust see rahu tuleb. Umbes kuu aega tagasi tuli see hetk, kus ma lugesin täpselt kahte raamatut - õigem on küll öelda, et lugesin ühe läbi ja teise sinnamaani, kus sünnituse ja esmaimetamise osa lõppes (nii et terve raamatumaailm jäi veel avastada!) - ja ma sain vastused põhiküsimustes. Ja siis ma vist otsustasin, et sellest informatsioonist mulle piisab - ma võtan alusteadmiseks ja lasen kõigel ülejäänul lihtsalt minna, nagu läheb, sest täit kontrolli mul sünnituse osas nagunii olla ei saa. Vahepeal on Javil mingisuguseid küsimusi ja siis ma seletan talle lühidalt, kuidas mina millestki olen aru saanud ja millised on minu tõekspidamised mingi asja osas. Kui me muidu ikka tõekspidamiste osas kasvõi kultuurilise erinevuse tõttu üksjagu vaidleme, siis siin on teised reeglid. Javil pole baasi, mille pealt oma tõekspidamisi esitada. Nii et ma olen omamoodi naljakal võimupositsioonil sünnituse ja imetuse küsimustes. Vähemasti praegu veel.

Üldiselt aga on lapsekandmine väga mõnus ja avastusterohke aeg olnud. Eriti on mulle lõbu pakkunud igasugused rahvatarkused beebi soo ja sünniaja määramise teemadel. Lühike kokkuvõte oleks järgmine. Piklik ettepoole kasvav kõht ennustab poissi, ümaram, ka külgedelt laienev tüdrukut. Poisid on aktiivsemad ja tugevamad, põtkivad rohkem, tüdrukud veidi tasasemad (aga kui see on su esimene kõhubeebi, kuidas, taeva pärast, sa siis tead, mis on palju ja mis vähe?!). Kui naine muutub lapsekandmise ajal näost ilusamaks, siis sünnib poiss, tüdruk aga võtab ema ilu ära. Kui raseduse ajal piinab pidev magusaisu, on tulemas tüdruk, kui ei, siis poiss. Need olid sooennustamise jutud.

Nüüd on sünnitusaja ennustamise jutud. Esmalt, kui sa jõuad selle hetkeni, et sa sisemiselt juba tõeliselt soovid, et laps sünniks, siis ei lähe enam rohkem kui kaks nädalat. Naisele pidi olema näkku kirjutatud, kui sünnituse aeg läheneb, sest näkku koguneb aina rohkem vett, see pundub, huuled kaotavad oma tavalised piirjooned jne jne. Ehk siis, kui keegi sinu näo deformeerumist täheldab, ootab sünnitus ees nädala, kõige rohkem kahe pärast.

Naljakas on neid endekillukesi koguda ja saada aru ühest asjast - kultuuridevahelisi erinevusi meil eriti pole, vähemalt Euroopas, pigem on küsimus isiksustevahelistes erinevustes. Osad tahavad väga millessegi müstilisse uskuda, kasvõi siis ürgsetesse vanarahvatarkustesse, mida naised põlvest põlve edasi annavad, samal ajal kui teised on kahe jalaga maa peal ja naeravad need tarkused välja.

Ja muidugi pole ma veel jõudnud selle rikkaliku kollektsiooni juurde, mis puudutab rahvatarkuslikke meetodeid (hilineva) sünnituse esilekutsumiseks. Jõuame ilmselt ka selleni kunagi...

PS. Kui keegi soovib vastavate ennustuste kirjeldusse midagi omalt poolt lisada, siis ootan huviga :)