Päevapoliitika teemadel
Mulle meeldiks, kui peale ACTA-t tuleks eestlased jälle tänavatele, sest põhjust on küllaga. Mulle meeldiks, kui meie inimesed oleksid häälekamad ja näitaksid konkreetsete tegudega, et valitsus ei saa nende peale vilistada ja antud lubadusi kogu aeg ära võtta. Kui tahate, naerge põlastavalt ja kutsuge seda Kreeka tegemiseks, aga psühholoogilisel tasandil on see mõjuvam, kui kodus targutada ja lõpuks kibestusest kalestuda.
Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vähem õigusi. Kuidas muidu seletada igal maksumaksjal lasuvat kohustust teha sissemakseid töötuskindlustuskassasse, kuid piirangut, et hüvitist saavad vaid need, kelle tööandja koondab. Reaalne koondamissituatsioon on vaid murdosa viisidest, kuidas tööandja ja töötaja suhe lõpeb, pealegi pole tööandja kahju selles situatsioonis eriti suur - suurem osa kompensatsioonist ei tule ju tööandja taskust, vaid töötaja enda pikaajalisest töötuskindlustuskassasse panustamisest. Teine asi - normaalsest suuremad koondamislained on tüüpilised vaid kriisiaegadele, mis on nagunii mööduvad. Kriis on aga väga mõnus argument, millega töötajat vaimse surve all hoides sundida tegema seda, millega töötaja normaalolukorras pigem ei nõustuks. Kriisid mööduvad, aga mentaliteet paraku kestab ja süveneb. Kaugel ei ole need ajad, kui sisuliselt olemegi jälle tagasi orjaseisuses. Seda siis lisaks sellele, et suur osa Eesti tööinimestest on selleks ajaks nagunii tõsiste tervise-probleemidega, nii vaimses kui füüsilises mõttes, sest nad on ühest teisest seadusest tulenevalt käinud aastaid haigena tööl.
Eestile pole palju kasu, kui aina rohkem inimesi hääletab jalgadega. Säärased üksikud juhtumid, nagu eelmisel nädalal meediast läbi jooksnud "tõmbenumber", kuidas üks Eesti perekond naases peale Soome ametnike poolt neile osaks saanud tagakiusamist koju, Eestisse, on seesugune tilgake meres, et ma arvan, et isegi pääminister pole nii naiivne, et sellest argumendina kinni haarata. On ju lihtsameelseimalegi selge, et Eesti elab ühepäevaliblika elu, meie toredale ultraliberaalsele valitsusele on suht suva sellest, et Eesti rahvas Eestimaal REAALSELT tavalise inimese tavalist tööd teha rühkides toime ei tule ning välismaale põgeneb. Kes hoolib statistikast, et sügavas vaesuses ja vaesusriskis laste ja perede arv aina kasvab? Meil Eestis on ju kõik vaesuses vaevlevad perekonnad ammuilma sotsiaalselt saamatuteks tembeldatud. Ansip kõigest kinnitab põhitõdesid. Mitte kellelgi võimulolijaist ei paista olevat vähimatki reaalset plaani mõelda, kuidas suudetaks tavainimesele Eestis (näiteks kaubandusketi kassapidaja Marele või elektrik Mišale) tagada olukorda, kus nad ei oleks oma tööandja alluvuses sisuliselt orjapidamistingimustel. Sest ettevõtja on ALATI võimupositsioonil, ettevõtjal on vahendid, millega manipuleerida, samas kui rivitöötajal neid pole ja meie seaduste raames ei saa ka kunagi olema. Mare ja Miša ei saa endale lubada seda, et nad saaksid näiteks ületundide või läbimüügil põhineval suusõnaliselt lubatud palgalisa maksmata jätmise eest, igapäevase nöökimise vms eest vastata protestiga ühel päeval tööle mitte tulekuga, et siis järgmisel päeval "puhastunult" jälle alustada. Kasutades seda protesti nt sümboolse vahendina, nö kompensatsiooniks saamata jäänud töötasu eest. Sest on kindlamast kindlam, et seda käsitletakse tööluusina, millele järgnevad omakorda töötajat kahjustavad sanktsioonid - palga mahaarvamine, puhkuse mittevõimaldamine ajal, milles on juba kokku lepitud, töökohustuste suurendamine, töövahetuse liigutamine töötajale ebasobivamale ajale, ähvardamine töötaja maine maatasa tegemisega jne jne. Tööandjal on ALATI meetodid, kuidas põhjendada "halba töökvaliteeti", "nõuetele mittevastavust" jms ning leida ettekääne vallandamiseks.
Eesti valitsusel pole reaalset plaani, sest pole tahet. Pole tahet, sest pole huvi, sest pole empaatiavõimet aru saada, mis toimub reaalselt rivitöölise elus. Ja siin ei ole kahtlust, et Nestoril ja Taligal on oluliselt adekvaatsem arusaam rivitöölise elust, kui Pevkuril või Pomerantsil. Vot mina ei tea, miks Pevkur ja Pomerants ei tea, mis tööelus reaalselt toimub. Võibolla pole neil rivitöölistest sugulasi-sõpru-tuttavaid? Võibolla pole neil lihtsalt empaatia- või analüüsivõimet? Ometigi on rivitöölisi on meil kordades rohkem, kui poliitikuid ja ettevõtete juhte ning muid nutikaid ametnikke, kes manipuleerimisnippe valdavad. Ning praegu näitab elu, et Eesti inimene on loobunud selle tahtepuuduse vastu häälekalt protesteerimast, ta pigem protesteerib jalgadega. Mis on väga-väga valus töötajale endale ja perspektiivitu ülejäänud Eestile.
Kui te küsite, miks sa ei tule Eestisse tagasi, siis selle konkreetse seadusega üles kerkivad emotsioonid annavadki vastuse: ma olen 8 aastat elanud ühiskonnas, kus ma tunnen ennast õiguslikus mõttes inimesena. Soome ühiskonnas on vigu ja ma usun siiralt, et praegune sotsiaalsüsteem ei jää samasugusena kestma, kuid siin on kindlustunne, et seadusloome ei käi džungliseaduste järgi - kel jõud, sel õigus. Kui ma tulen ühel päeval Eestisse tagasi, siis see saab olla vaid iseendaga tehtud sisemise lepinguga, mis sätestab, et ma olen valmis selleks, et ma hakkan palju aega tänavail veetma, et protesteerida ja veelkord protesteerida. Ma ei annaks endale andeks, kui tuleksin Eestisse tagasi, et kodus lehti lugedes vinguda või vhttp://www.blogger.com/img/blank.gifeel hullem - suurest pettumusest uuesti võõrsile pageda.
PS. Kogu "diskussiooni" olemus on ylevaatlikult ära toodud siin.
Update 17.02.2012: Head inimesed, minge ja marssige laupäeval Tallinnas kaasa!
Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vähem õigusi. Kuidas muidu seletada igal maksumaksjal lasuvat kohustust teha sissemakseid töötuskindlustuskassasse, kuid piirangut, et hüvitist saavad vaid need, kelle tööandja koondab. Reaalne koondamissituatsioon on vaid murdosa viisidest, kuidas tööandja ja töötaja suhe lõpeb, pealegi pole tööandja kahju selles situatsioonis eriti suur - suurem osa kompensatsioonist ei tule ju tööandja taskust, vaid töötaja enda pikaajalisest töötuskindlustuskassasse panustamisest. Teine asi - normaalsest suuremad koondamislained on tüüpilised vaid kriisiaegadele, mis on nagunii mööduvad. Kriis on aga väga mõnus argument, millega töötajat vaimse surve all hoides sundida tegema seda, millega töötaja normaalolukorras pigem ei nõustuks. Kriisid mööduvad, aga mentaliteet paraku kestab ja süveneb. Kaugel ei ole need ajad, kui sisuliselt olemegi jälle tagasi orjaseisuses. Seda siis lisaks sellele, et suur osa Eesti tööinimestest on selleks ajaks nagunii tõsiste tervise-probleemidega, nii vaimses kui füüsilises mõttes, sest nad on ühest teisest seadusest tulenevalt käinud aastaid haigena tööl.
Eestile pole palju kasu, kui aina rohkem inimesi hääletab jalgadega. Säärased üksikud juhtumid, nagu eelmisel nädalal meediast läbi jooksnud "tõmbenumber", kuidas üks Eesti perekond naases peale Soome ametnike poolt neile osaks saanud tagakiusamist koju, Eestisse, on seesugune tilgake meres, et ma arvan, et isegi pääminister pole nii naiivne, et sellest argumendina kinni haarata. On ju lihtsameelseimalegi selge, et Eesti elab ühepäevaliblika elu, meie toredale ultraliberaalsele valitsusele on suht suva sellest, et Eesti rahvas Eestimaal REAALSELT tavalise inimese tavalist tööd teha rühkides toime ei tule ning välismaale põgeneb. Kes hoolib statistikast, et sügavas vaesuses ja vaesusriskis laste ja perede arv aina kasvab? Meil Eestis on ju kõik vaesuses vaevlevad perekonnad ammuilma sotsiaalselt saamatuteks tembeldatud. Ansip kõigest kinnitab põhitõdesid. Mitte kellelgi võimulolijaist ei paista olevat vähimatki reaalset plaani mõelda, kuidas suudetaks tavainimesele Eestis (näiteks kaubandusketi kassapidaja Marele või elektrik Mišale) tagada olukorda, kus nad ei oleks oma tööandja alluvuses sisuliselt orjapidamistingimustel. Sest ettevõtja on ALATI võimupositsioonil, ettevõtjal on vahendid, millega manipuleerida, samas kui rivitöötajal neid pole ja meie seaduste raames ei saa ka kunagi olema. Mare ja Miša ei saa endale lubada seda, et nad saaksid näiteks ületundide või läbimüügil põhineval suusõnaliselt lubatud palgalisa maksmata jätmise eest, igapäevase nöökimise vms eest vastata protestiga ühel päeval tööle mitte tulekuga, et siis järgmisel päeval "puhastunult" jälle alustada. Kasutades seda protesti nt sümboolse vahendina, nö kompensatsiooniks saamata jäänud töötasu eest. Sest on kindlamast kindlam, et seda käsitletakse tööluusina, millele järgnevad omakorda töötajat kahjustavad sanktsioonid - palga mahaarvamine, puhkuse mittevõimaldamine ajal, milles on juba kokku lepitud, töökohustuste suurendamine, töövahetuse liigutamine töötajale ebasobivamale ajale, ähvardamine töötaja maine maatasa tegemisega jne jne. Tööandjal on ALATI meetodid, kuidas põhjendada "halba töökvaliteeti", "nõuetele mittevastavust" jms ning leida ettekääne vallandamiseks.
Eesti valitsusel pole reaalset plaani, sest pole tahet. Pole tahet, sest pole huvi, sest pole empaatiavõimet aru saada, mis toimub reaalselt rivitöölise elus. Ja siin ei ole kahtlust, et Nestoril ja Taligal on oluliselt adekvaatsem arusaam rivitöölise elust, kui Pevkuril või Pomerantsil. Vot mina ei tea, miks Pevkur ja Pomerants ei tea, mis tööelus reaalselt toimub. Võibolla pole neil rivitöölistest sugulasi-sõpru-tuttavaid? Võibolla pole neil lihtsalt empaatia- või analüüsivõimet? Ometigi on rivitöölisi on meil kordades rohkem, kui poliitikuid ja ettevõtete juhte ning muid nutikaid ametnikke, kes manipuleerimisnippe valdavad. Ning praegu näitab elu, et Eesti inimene on loobunud selle tahtepuuduse vastu häälekalt protesteerimast, ta pigem protesteerib jalgadega. Mis on väga-väga valus töötajale endale ja perspektiivitu ülejäänud Eestile.
Kui te küsite, miks sa ei tule Eestisse tagasi, siis selle konkreetse seadusega üles kerkivad emotsioonid annavadki vastuse: ma olen 8 aastat elanud ühiskonnas, kus ma tunnen ennast õiguslikus mõttes inimesena. Soome ühiskonnas on vigu ja ma usun siiralt, et praegune sotsiaalsüsteem ei jää samasugusena kestma, kuid siin on kindlustunne, et seadusloome ei käi džungliseaduste järgi - kel jõud, sel õigus. Kui ma tulen ühel päeval Eestisse tagasi, siis see saab olla vaid iseendaga tehtud sisemise lepinguga, mis sätestab, et ma olen valmis selleks, et ma hakkan palju aega tänavail veetma, et protesteerida ja veelkord protesteerida. Ma ei annaks endale andeks, kui tuleksin Eestisse tagasi, et kodus lehti lugedes vinguda või vhttp://www.blogger.com/img/blank.gifeel hullem - suurest pettumusest uuesti võõrsile pageda.
PS. Kogu "diskussiooni" olemus on ylevaatlikult ära toodud siin.
Update 17.02.2012: Head inimesed, minge ja marssige laupäeval Tallinnas kaasa!
Comments