Vaat kus lops!
Lasteaia jõulupeod peaksid minu ettekujutuses ühed toredad ja isegi hardad üritused olema, mis lapsevanematele pisaragi silma toovad. Mu eelmise aasta kahe lasteaiapeo kogemused olid igatahes sinnakanti. Seekord läks aga teisiti. Pidu kestis napi tunnikese ning koju jõudsime kõik turris ja emotsionaalselt negatiivselt koormatud.
Sellel aastal olid kasvatajad otsustanud, et selle asemel, et lapsed lavale rivistada ning õed-vennad ja vanemad tavapäraselt nende vastu publikuks panna, oleks toredam, kui kõik perekonnad istuvad suures ringis põrandal maas. Kõigile vanematele jaotati kätte laululehed ning siis läks idee poolest laulmiseks. Saatemuusikat ei olnud rohkem kui ühel lool ning lapsed, kes istusid oma perekondade keskel, ei saanud justkui aru, miks ja mida neilt oodatakse. Saati siis, et vanemad oleks viitsinud laululehtedelt neid laule kaasa joriseda. Ma ei tea, kuidas proovide ajal oli tekitatud situatsiooni imiteeritud, kuid näis, nagu oleks lapsed üsna segadusse sattunud. Axel, samamoodi nagu mõni teinegi, ignoreeris saalis toimuvat pea täielikult. Ainult eelviimase laulu ajal, millel oli saatemuusika, mis oli teistest tempokam ning kus tuli mingeid liigutusi kaasa teha, tõusis püsti ja kargas rõõmsalt kaasa. Natukese aja möödudes said laulud läbi ning siis pakuti kõigile mahla, glögit ning piparkooke. Soome olustikule tavapäraselt käisid kõik riburada pidi pakutavat näpistamas, kuid mitte ükski vanem ei pidanud vajalikuks või sobilikuks teistega juttu puhuda. Panin tähele, et mitmed vanemad hiilisid tasahilju kasvatajate juurde, et neile jõulukinke edasi anda. Meil kingitusi anda polnud. Emmed-issid tegid oma lastest paar klõpsu ning kui mahl joodud ja piparkoogid krõbistatud, tehti kiirelt kodu poole minekut. Lapsed, kusjuures, istusid kui tukunuid - ei kilganud, jooksnud ega müranud seal pea keegi.
Välja arvatud muidugi meie Axel. Juba laulude esitamise ajal hakkas ta lavaeesriide taha kiikama. Kuidagi suutsime teda veel tagasi hoida, et ta eesriide taha jooksma ei läheks. Kui aga ametlik osa sai läbi, oli teda juba võimatu ohjeldada. Jooksis mööda saali ringi, rööveldas eesriide taga laval, ronis toolidele, kiskus seintelt dekoratiivseid päkapikke maha. Keelasime ja püüdsime ohjeldada nii mina kui ka Javi, aga kasu ei miskit. Kõik see võimendus muidugi veel teiste laste pailapselikkuse taustal. Iris oli veel omakorda ringisebimise tujus. Küll üritas jõulutuledele näppe taha saada, küll Axeli eeskujul püünele ronida. Tundsin ennast kohutava lapsevanemana ning võin öelda, et möödus minu lapsevanemaelu üks kõige piinarikkamaid tunde. Soovisin vaid sealt kiiresti minema saada, kuid lõpuks lahkusime viimastena, sest Axel ei nõustunud minema ning tuli viimaks väevõimuga minema viia. Olin pahane Axeli, iseenda, Javi ja vist kogu maailma peale. Javi, selle asemel, et tunnistada meie kasvavat saamatust Axeli ohjeldamisel, pidas paremaks peo korraldust ning jubeduseni tuimi soome lapsi maapõhja needa. Mina jälle pidin tunnistama, et olukord häiris mind tavapärasest rohkem, kuna Axel andis selle "etenduse" kõikide kasvatajate ja lapsevanemate silme all ning mulle ei meeldi sugugi, et mind peetakse nüüd vanemaks, kes ei saa oma lapse ohjeldamisega hakkama. Javi otsustas veelgi õli tulle valada ja küsis: kui palju siis õigupoolest erines Axeli käitumine lasteaias sellest, mismoodi ta end kodus nelja seina vahel üleval peab. Jätsin endale õiguse jääda eriarvamusele, uskudes või soovides uskuda, et kodused situatsioonid on paremini minu kontrolli all. Kuniks aga Javi ei näe vajadust Axeliga reeglite mõistmist pingsamalt treenida ning Axel kuulekust ei õpi, ei ole mul enam üldse tahtmist selle lapsega koduseinte vahelt avalikkuse ette astuda.
Sellel aastal olid kasvatajad otsustanud, et selle asemel, et lapsed lavale rivistada ning õed-vennad ja vanemad tavapäraselt nende vastu publikuks panna, oleks toredam, kui kõik perekonnad istuvad suures ringis põrandal maas. Kõigile vanematele jaotati kätte laululehed ning siis läks idee poolest laulmiseks. Saatemuusikat ei olnud rohkem kui ühel lool ning lapsed, kes istusid oma perekondade keskel, ei saanud justkui aru, miks ja mida neilt oodatakse. Saati siis, et vanemad oleks viitsinud laululehtedelt neid laule kaasa joriseda. Ma ei tea, kuidas proovide ajal oli tekitatud situatsiooni imiteeritud, kuid näis, nagu oleks lapsed üsna segadusse sattunud. Axel, samamoodi nagu mõni teinegi, ignoreeris saalis toimuvat pea täielikult. Ainult eelviimase laulu ajal, millel oli saatemuusika, mis oli teistest tempokam ning kus tuli mingeid liigutusi kaasa teha, tõusis püsti ja kargas rõõmsalt kaasa. Natukese aja möödudes said laulud läbi ning siis pakuti kõigile mahla, glögit ning piparkooke. Soome olustikule tavapäraselt käisid kõik riburada pidi pakutavat näpistamas, kuid mitte ükski vanem ei pidanud vajalikuks või sobilikuks teistega juttu puhuda. Panin tähele, et mitmed vanemad hiilisid tasahilju kasvatajate juurde, et neile jõulukinke edasi anda. Meil kingitusi anda polnud. Emmed-issid tegid oma lastest paar klõpsu ning kui mahl joodud ja piparkoogid krõbistatud, tehti kiirelt kodu poole minekut. Lapsed, kusjuures, istusid kui tukunuid - ei kilganud, jooksnud ega müranud seal pea keegi.
Välja arvatud muidugi meie Axel. Juba laulude esitamise ajal hakkas ta lavaeesriide taha kiikama. Kuidagi suutsime teda veel tagasi hoida, et ta eesriide taha jooksma ei läheks. Kui aga ametlik osa sai läbi, oli teda juba võimatu ohjeldada. Jooksis mööda saali ringi, rööveldas eesriide taga laval, ronis toolidele, kiskus seintelt dekoratiivseid päkapikke maha. Keelasime ja püüdsime ohjeldada nii mina kui ka Javi, aga kasu ei miskit. Kõik see võimendus muidugi veel teiste laste pailapselikkuse taustal. Iris oli veel omakorda ringisebimise tujus. Küll üritas jõulutuledele näppe taha saada, küll Axeli eeskujul püünele ronida. Tundsin ennast kohutava lapsevanemana ning võin öelda, et möödus minu lapsevanemaelu üks kõige piinarikkamaid tunde. Soovisin vaid sealt kiiresti minema saada, kuid lõpuks lahkusime viimastena, sest Axel ei nõustunud minema ning tuli viimaks väevõimuga minema viia. Olin pahane Axeli, iseenda, Javi ja vist kogu maailma peale. Javi, selle asemel, et tunnistada meie kasvavat saamatust Axeli ohjeldamisel, pidas paremaks peo korraldust ning jubeduseni tuimi soome lapsi maapõhja needa. Mina jälle pidin tunnistama, et olukord häiris mind tavapärasest rohkem, kuna Axel andis selle "etenduse" kõikide kasvatajate ja lapsevanemate silme all ning mulle ei meeldi sugugi, et mind peetakse nüüd vanemaks, kes ei saa oma lapse ohjeldamisega hakkama. Javi otsustas veelgi õli tulle valada ja küsis: kui palju siis õigupoolest erines Axeli käitumine lasteaias sellest, mismoodi ta end kodus nelja seina vahel üleval peab. Jätsin endale õiguse jääda eriarvamusele, uskudes või soovides uskuda, et kodused situatsioonid on paremini minu kontrolli all. Kuniks aga Javi ei näe vajadust Axeliga reeglite mõistmist pingsamalt treenida ning Axel kuulekust ei õpi, ei ole mul enam üldse tahtmist selle lapsega koduseinte vahelt avalikkuse ette astuda.
Comments