Jõuluootuse meelelahutus
See nädal tõotab kujuneda ootamatult värvikaks. Täna õhtul Axeli lasteaia jõulupidu, reedel Javi "töökoha" jõulupidu, kuhu mindki viimasel hetkel ootamatult kaasa rebitakse, teisipäeval käisin Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni jõulukontsertil Espoos. Viimasest praegu kirjutangi.
Vastasin ühele FB üleskutsele sõita Tamperest Mägi ja Johansoni kontserti kuulama. Kuigi nende muusikute kontsertile läheks iga kell, siis ega ma asusalt öeldes meie olusid arvestades päris omapäi seda ette poleks võtnud, et organiseerida end teisipäeva õhtul kuhugi Espoosse. Lõpuks aga õnnestus nii, et Evelin soostus Irist hoidma, Javi vaatas Axeli järele ning pakuti ka transporti kohale ja tagasi. Tagatipuks veel kontsert ja sõitki tasuta. Võtsin mina siis asjast kinni ja lõin siit Tamperest minejatega kampa. Tulemuseks see, et mul pole ikka väga väga pikka aega nii eriskummalist õhtut olnud.
Mind võeti lausa Evelini ukselävelt sinise mikrobussi küüti ning lõpuks raputati kodutrepil maha, nii et mugavust oli omajagu. Aga enne veel, siis kui ma Evelini trepikojas bussi saabumist ootasin, sattusin ma pikka vestlusesse samas trepikojas elava prouaga. Proua oli uudishimulik, nii et pidin talle jutustama, kes ma üldjoontes olen ja mis ma seal teen, kes on mu õde ja kus on lapsed. Tagatipuks selgus, et proual on eesti tuttavad, kellest üks oli justnimelt see härra, kes meie kontsertreisi korraldas. Oh sa mu väike maailm!
Peagi aga vuras kohale sinine mikrobuss. Selgus, et juhi ja minuga kokku oli meid, kontsertile sõitjaid, neli :) Nii palju siis üks üleskutse kultuurihuvilisi eestlasi kogu Tamperest teisipäeva õhtul tegutsema suutiski meelitada. No mis seal ikka, kolm meist olid see-eest äärmiselt jutukad ning selle reisi jooksul sai igasugu maailma asju arutatud, alates Jüriöö ülestõusust kuni Soomes hoogu koguvate sotsiaalse kihistumise vastaste tänavarahutusteni välja. Bussijuht oli oluliselt parem ajaloo ja poliitika tundja, kui orienteeruja, kuid õnneks oli ühel reisikaaslasel nutitelefonis GPS, mis meid ikkagi ilusasti kohale juhatas.
Kontsert toimus Espoo toomkirikus, mis olevat bussijuhi andmetel Jüriöö ülestõusu järel Soome emigreerunud eestlaste kogukonna ehitatud. Jõudsime kohale napilt pool tundi enne kontserti algust ning olime veel ühed viimastest kirikusse mahtujaist. Mina sain isegi istuma. Kirik üle 650 inimese istuma ei mahuta, seega võis meid sinna olla kogunenud 750 inimese ringis, sadakond seisjat kaasa arvatud. Enamuses eestlased, vähemalt nii palju, kui mu kõrv haaras. Saime kuulda mõnesid rohkem ja mõnesid vähemtuntud lugusid nii Tõnis Mägi kui ka Kärt Johansoni repertuaarist, nt Leib jahtub, Deja Vu, Jäljed... Mingil hetkel luges kontserti korraldanud pastor Raigo Liiman palve ja siis ühtäkki kuulutati kontsert lõppenuks. Rahva nõudmisel laulis Mägi veel Loojat, aga siis oli kindel punkt. Vabandati, et eks muusikud ole peale pikka reisi väsinud. Vaatasin kummastunult kella, see näitas 20.10. Kontsert oli kestnud tunni. Egas midagi, väga ilus kontsert oli ja tasuta veel ka. Oleksin ma Espoost sinna sattunud, oleks tore õhtune tunnike olnud, aga kuna me Tamperest kohale sõitsime, siis jäi nagu natuke väheks. Mis sellest, et tasuta ja puha. Ilmselt tuleb siis nentida, et kuna kärpimine puudutab kõiki eluvaldkondi, siis miks peaks ka kontsertelamusi vana mõõdu järgi, priisates, pakkuma. (PS. Tegemist ei olnud heategevuskontsertiga, Espoo toomkirik ja mitmed kogudused olid selle ikkagi kinni maksnud.)
Aga meie sinine mikrobuss ei suundunud veel kodu poole. Kõigi reisijate nõusolekul võtsime esmalt kursi Helsingi Katajanokka sadamale, et veel üks reisija Tamperre kaasa haarata. Navigaator juhatas meid sinnagi viperusteta kohale. Asi läks põnevamaks just siis, kui olime juba nina kodu pool ja südamesse puges mõnus tunne, et jõuame koju tagasi ehk isegi tunnikese varem kui planeeritud. Bussijuht aina jutustas kirglikult, pööramata teemärgistele mingit tähelepanu, ning navigaatori hoidja püüdis juhile võimalikult selgesõnalisi käsklusi anda. Suures jutuhoos magasime maha õige Tampere teele ümberreastumise koha, saanud lõpuks kursi õigeks, õnnestus teisest pöördekohast omakorda mööda sõita, mis tõi kaasa selle, et kindlalt Tampere teele tagasi saamiseks läks üle poole tunni kindlasti, kui mitte tund. Kuna kõhud olid heledad, siis tegime veel kehakinnituseks peatuse ühes Subways, kuskil tuli veel tankida ning nii see aeg läks. Lõpuks kodutrepil kella vaadates oli südaöö juba möödunud. Aga jutud olid meil mahlakad ja sellest õhtust jäi meeltesse selline tunne, et ma olin midagi eriskummalist kogenud. Võibolla ka taevas särava täiskuu mõjul - selline kergelt lunaatiline tunne.
Vastasin ühele FB üleskutsele sõita Tamperest Mägi ja Johansoni kontserti kuulama. Kuigi nende muusikute kontsertile läheks iga kell, siis ega ma asusalt öeldes meie olusid arvestades päris omapäi seda ette poleks võtnud, et organiseerida end teisipäeva õhtul kuhugi Espoosse. Lõpuks aga õnnestus nii, et Evelin soostus Irist hoidma, Javi vaatas Axeli järele ning pakuti ka transporti kohale ja tagasi. Tagatipuks veel kontsert ja sõitki tasuta. Võtsin mina siis asjast kinni ja lõin siit Tamperest minejatega kampa. Tulemuseks see, et mul pole ikka väga väga pikka aega nii eriskummalist õhtut olnud.
Mind võeti lausa Evelini ukselävelt sinise mikrobussi küüti ning lõpuks raputati kodutrepil maha, nii et mugavust oli omajagu. Aga enne veel, siis kui ma Evelini trepikojas bussi saabumist ootasin, sattusin ma pikka vestlusesse samas trepikojas elava prouaga. Proua oli uudishimulik, nii et pidin talle jutustama, kes ma üldjoontes olen ja mis ma seal teen, kes on mu õde ja kus on lapsed. Tagatipuks selgus, et proual on eesti tuttavad, kellest üks oli justnimelt see härra, kes meie kontsertreisi korraldas. Oh sa mu väike maailm!
Peagi aga vuras kohale sinine mikrobuss. Selgus, et juhi ja minuga kokku oli meid, kontsertile sõitjaid, neli :) Nii palju siis üks üleskutse kultuurihuvilisi eestlasi kogu Tamperest teisipäeva õhtul tegutsema suutiski meelitada. No mis seal ikka, kolm meist olid see-eest äärmiselt jutukad ning selle reisi jooksul sai igasugu maailma asju arutatud, alates Jüriöö ülestõusust kuni Soomes hoogu koguvate sotsiaalse kihistumise vastaste tänavarahutusteni välja. Bussijuht oli oluliselt parem ajaloo ja poliitika tundja, kui orienteeruja, kuid õnneks oli ühel reisikaaslasel nutitelefonis GPS, mis meid ikkagi ilusasti kohale juhatas.
Kontsert toimus Espoo toomkirikus, mis olevat bussijuhi andmetel Jüriöö ülestõusu järel Soome emigreerunud eestlaste kogukonna ehitatud. Jõudsime kohale napilt pool tundi enne kontserti algust ning olime veel ühed viimastest kirikusse mahtujaist. Mina sain isegi istuma. Kirik üle 650 inimese istuma ei mahuta, seega võis meid sinna olla kogunenud 750 inimese ringis, sadakond seisjat kaasa arvatud. Enamuses eestlased, vähemalt nii palju, kui mu kõrv haaras. Saime kuulda mõnesid rohkem ja mõnesid vähemtuntud lugusid nii Tõnis Mägi kui ka Kärt Johansoni repertuaarist, nt Leib jahtub, Deja Vu, Jäljed... Mingil hetkel luges kontserti korraldanud pastor Raigo Liiman palve ja siis ühtäkki kuulutati kontsert lõppenuks. Rahva nõudmisel laulis Mägi veel Loojat, aga siis oli kindel punkt. Vabandati, et eks muusikud ole peale pikka reisi väsinud. Vaatasin kummastunult kella, see näitas 20.10. Kontsert oli kestnud tunni. Egas midagi, väga ilus kontsert oli ja tasuta veel ka. Oleksin ma Espoost sinna sattunud, oleks tore õhtune tunnike olnud, aga kuna me Tamperest kohale sõitsime, siis jäi nagu natuke väheks. Mis sellest, et tasuta ja puha. Ilmselt tuleb siis nentida, et kuna kärpimine puudutab kõiki eluvaldkondi, siis miks peaks ka kontsertelamusi vana mõõdu järgi, priisates, pakkuma. (PS. Tegemist ei olnud heategevuskontsertiga, Espoo toomkirik ja mitmed kogudused olid selle ikkagi kinni maksnud.)
Aga meie sinine mikrobuss ei suundunud veel kodu poole. Kõigi reisijate nõusolekul võtsime esmalt kursi Helsingi Katajanokka sadamale, et veel üks reisija Tamperre kaasa haarata. Navigaator juhatas meid sinnagi viperusteta kohale. Asi läks põnevamaks just siis, kui olime juba nina kodu pool ja südamesse puges mõnus tunne, et jõuame koju tagasi ehk isegi tunnikese varem kui planeeritud. Bussijuht aina jutustas kirglikult, pööramata teemärgistele mingit tähelepanu, ning navigaatori hoidja püüdis juhile võimalikult selgesõnalisi käsklusi anda. Suures jutuhoos magasime maha õige Tampere teele ümberreastumise koha, saanud lõpuks kursi õigeks, õnnestus teisest pöördekohast omakorda mööda sõita, mis tõi kaasa selle, et kindlalt Tampere teele tagasi saamiseks läks üle poole tunni kindlasti, kui mitte tund. Kuna kõhud olid heledad, siis tegime veel kehakinnituseks peatuse ühes Subways, kuskil tuli veel tankida ning nii see aeg läks. Lõpuks kodutrepil kella vaadates oli südaöö juba möödunud. Aga jutud olid meil mahlakad ja sellest õhtust jäi meeltesse selline tunne, et ma olin midagi eriskummalist kogenud. Võibolla ka taevas särava täiskuu mõjul - selline kergelt lunaatiline tunne.
Comments