Saatus iroonitseb meie kallal veelgi

Sel ajal kui meie siin faktidega leppisime ja hakkasime konkreetseid plaane tegema, millal kohvreid pakkida ja lennata, selgus et meie teele veeres veel üks kivi. Javil ole eile "töö" juures üks vestlus, milles anti mõista, et järgmise aasta juunis võib talle avaneda poole aasta pikkune asenduskoht. Pool aastat ei lahenda meie elu, kuid siiski on see parim variant praegu saadaval olevatest. Konks on aga selles, et enne aprilli- või isegi maikuud pole võimalik kindlalt öelda, kas see töökoht ka päriselt tekib ja tema omaks saab. Ei tea, kas nutta või naerda selle olukorra üle. Kuidagi nii sürreaalne juba, et veel on siin universumis midagi, mis meid ootama suudab sundida. Juba kolm ja pool aastat oleme elanud nii, et meie ajaarvamine käib kellegi väljaspoolse antud tähtaegade abil. Näilised võimaluste avanemised, lubadused ja lootuste üleskerimine... ning siis jälle sulgumine. Iga lõpu järel on tunne, et meie karikas on nüüd viimse piisani täis, aga siis selgub ikka, et kuidagimoodi on sinna veel uut ruumi tekkinud. Küsimus number üks: millal see õhupall suurest rõhust lõpuks plahvatab? Küsimus number kaks: kas me oleme massohhistlike kalduvustega?

Tegelikult on ju alati võimalik öelda viimaks "ei" ja millegi muu kasuks otsustada. Meil ju tegelikult pole selle Soomega mingit sügavat vaimset sidet ega veendumust, et tegemist on tõotatud maaga. Kui ma loen Maria argieluga toimetulemise katsumustest Uus-Meremaal, siis ma mõtlen alati, et oh pagan, võib ju olla hoopis palju hullem. Ja sealsamas ma imetlen seda otsusekindlust, millega nad oma Lõunasaarest kinni hoiavad. Sest neil on see sisemine äratundmine, et süda kuulub sinna, ning kõik katsumused lähevad asja ette. Minu süda aga Soomele ei kuulu. See on lihtsalt koht, kus mul on palju aastaid olnud hea, ja ma loodan kuskil sügaval südamesopis, et mul saab ühel päeval jälle siin olema hea. Aga praegu ei ole hea. Ja mult on kadunud kindlustunne, et see hea kunagi tagasi tuleb.