Veel natuke ainet meie lõuna poole minekuks
Ma olen palju mõelnud ja arutlenud inimestega sel teemal, kas paiga vahetamine võib tuua õnne kellegi õuele või on see pigem põgenemine iseenda eest.
Võin öelda, et aastaks 2011 olin ma jõudnud arusaamisele, et Tampere võib olla koht, kus ma elan rahulikult kuni oma elu lõpuni. Õnn peitus nii paljudes asjades, mida ma siinse eluga seostasin, mida endale siin lubada sain, millest unistada sain. Jah, Tampere on kaugel ideaalsest kohast maa peal, aga kõik puudused näisid ületatavad või ignoreeritavad. Kõik ebameeldivad asjad ja sündmused, mis nii või teisiti teele paistsid tulevat (novembri-detsembrikuu pimedus, ebaviisakad ja ignorantsed inimesed, perekonna kaugus, sõprade vähesus), tundusid lahendatavad ja lõpuks nauditavad. Ilmselt kõige tähtsam, et tolleks hetkeks olin ma leidnud sisemise rahu, mis peegeldus rahulolus selle koha ja võimalustega, mille olin enda koduks valinud.
3-4 aastat hiljem tunnen ja mõtlen ma hoopis teisiti. Elu on edasi läinud ja kõik on hoopis teisiti, kui oskasin ette kujutada. Kõigepealt kadus Javi töö ja sellele järgnes doominoefekt, mis pühkis ükshaaval maha kõik muu, milles olin kindlustunnet leidnud. Absoluutselt kõik asjad on omavahel seotud ning raske on leida enam algpõhjust. Fakt on see, et me pole sugugi rahul oma eluga sellisena nagu see praegu on. Rahulolematus ei peitu ainult töösituatsioonis, vaid kuskil palju sügavamal. Isegi kui Javi leiab lõpuks selle kauaigatsetud töö, siis pole ma enam kindel, kas meie jaoks on hea otsus Tamperre edasi jääda. Justnimelt: MEIE jaoks. Vahepeal on juhtunud see, et enam ei saa mõelda sügavalt iseenda huvidest ja vajadustest lähtuvalt, vaid alati on MEIE: mina + Javi + lapsed. Tegelikult peaksid lapsed paiknema selles loetelus esimesel kohal, kuid tunnistan, et mul on ikka veel raske lükata oma vajadusi tahaplaanile. Ükskõik, mida me teeme, kuidas elame, milliseid otsusteid vastu võtame, taandub kõik lõpuks ikka ühele küsimusele: Does it make us happy? / Kas see teeb meid õnnelikuks? Kõlab, nagu me otsiks mingit imerohtu. Eks see vist nii ongi, kui pidada selleks jõudmist algpõhjusteni või teisiti öeldes saada aru, mis on minu sees see miski, mis käivitab positiivse energia ja heaolutunde, ning millist keskkonda ma selle aktiveerimiseks eelkõige vajan.
Me oleme neist asjust Javiga umbes tuhat korda rääkinud, spontaanselt ja analüüsides. Selget vastust pole ega vist ka tule, kuid paistab, et meie rahulolematus elus taandub kahele kesksele asjale: kliima ja sotsiaalsed suhted. Õigemini tahtmatus elada kohas, kus päikest ja soojust on nii häbematult vähe, pimedust liiga palju ning kindaid tuleb kanda 7 kuud aastas. Sotsiaalsuse osa on mitmekülgsem ja komplitseeritum. Meie suhtlus- ja sõprusvõrgustik on viimaste aastate jooksul täiesti koost pudenenud (sõbrad on riburada pidi erinevatel põhjustel Tamperest ja Soomest ära kolinud) ning uue võrgustiku loomine on paras katsumus, rääkimata sellest, et laste kasvades on perekonna lähedus saanud varasemast palju olulisemaks ning perekondi lähemale tuua ei saa, saab ainult nende poole liikuda. Ometigi on sotsiaalsed suhted midagi, mida on võimalik aja jooksul veel luua. Iseasi, kas need on nii spontaansed ja just sellisel kujul, nagu oma südames sooviks, aga ma usun, et ühel päeval on meil siin Soomes jälle toetav sõprade ring.
Ent kliima on see, mida me muuta ei saa. Sellest pikemalt järgmises postituses.
Võin öelda, et aastaks 2011 olin ma jõudnud arusaamisele, et Tampere võib olla koht, kus ma elan rahulikult kuni oma elu lõpuni. Õnn peitus nii paljudes asjades, mida ma siinse eluga seostasin, mida endale siin lubada sain, millest unistada sain. Jah, Tampere on kaugel ideaalsest kohast maa peal, aga kõik puudused näisid ületatavad või ignoreeritavad. Kõik ebameeldivad asjad ja sündmused, mis nii või teisiti teele paistsid tulevat (novembri-detsembrikuu pimedus, ebaviisakad ja ignorantsed inimesed, perekonna kaugus, sõprade vähesus), tundusid lahendatavad ja lõpuks nauditavad. Ilmselt kõige tähtsam, et tolleks hetkeks olin ma leidnud sisemise rahu, mis peegeldus rahulolus selle koha ja võimalustega, mille olin enda koduks valinud.
3-4 aastat hiljem tunnen ja mõtlen ma hoopis teisiti. Elu on edasi läinud ja kõik on hoopis teisiti, kui oskasin ette kujutada. Kõigepealt kadus Javi töö ja sellele järgnes doominoefekt, mis pühkis ükshaaval maha kõik muu, milles olin kindlustunnet leidnud. Absoluutselt kõik asjad on omavahel seotud ning raske on leida enam algpõhjust. Fakt on see, et me pole sugugi rahul oma eluga sellisena nagu see praegu on. Rahulolematus ei peitu ainult töösituatsioonis, vaid kuskil palju sügavamal. Isegi kui Javi leiab lõpuks selle kauaigatsetud töö, siis pole ma enam kindel, kas meie jaoks on hea otsus Tamperre edasi jääda. Justnimelt: MEIE jaoks. Vahepeal on juhtunud see, et enam ei saa mõelda sügavalt iseenda huvidest ja vajadustest lähtuvalt, vaid alati on MEIE: mina + Javi + lapsed. Tegelikult peaksid lapsed paiknema selles loetelus esimesel kohal, kuid tunnistan, et mul on ikka veel raske lükata oma vajadusi tahaplaanile. Ükskõik, mida me teeme, kuidas elame, milliseid otsusteid vastu võtame, taandub kõik lõpuks ikka ühele küsimusele: Does it make us happy? / Kas see teeb meid õnnelikuks? Kõlab, nagu me otsiks mingit imerohtu. Eks see vist nii ongi, kui pidada selleks jõudmist algpõhjusteni või teisiti öeldes saada aru, mis on minu sees see miski, mis käivitab positiivse energia ja heaolutunde, ning millist keskkonda ma selle aktiveerimiseks eelkõige vajan.
Me oleme neist asjust Javiga umbes tuhat korda rääkinud, spontaanselt ja analüüsides. Selget vastust pole ega vist ka tule, kuid paistab, et meie rahulolematus elus taandub kahele kesksele asjale: kliima ja sotsiaalsed suhted. Õigemini tahtmatus elada kohas, kus päikest ja soojust on nii häbematult vähe, pimedust liiga palju ning kindaid tuleb kanda 7 kuud aastas. Sotsiaalsuse osa on mitmekülgsem ja komplitseeritum. Meie suhtlus- ja sõprusvõrgustik on viimaste aastate jooksul täiesti koost pudenenud (sõbrad on riburada pidi erinevatel põhjustel Tamperest ja Soomest ära kolinud) ning uue võrgustiku loomine on paras katsumus, rääkimata sellest, et laste kasvades on perekonna lähedus saanud varasemast palju olulisemaks ning perekondi lähemale tuua ei saa, saab ainult nende poole liikuda. Ometigi on sotsiaalsed suhted midagi, mida on võimalik aja jooksul veel luua. Iseasi, kas need on nii spontaansed ja just sellisel kujul, nagu oma südames sooviks, aga ma usun, et ühel päeval on meil siin Soomes jälle toetav sõprade ring.
Ent kliima on see, mida me muuta ei saa. Sellest pikemalt järgmises postituses.
Comments