Eelmise teema jätkuks: see neetud ilm
Mõnel päeval tundub, et ilm on väheoluline komponent heaks enesetundeks, mõnel teisel jälle, et ilma mõju eest pole mitte kuskile põgeneda.
Ma otsustasin mõne päeva tagused (27. november) mõtted ja tunded seoses ilmaga oma mällu talletada. Vähe on Soome kliimas päevi, mida võib koledamalt ette kujutada. Eriti kui seda näha ühena samasuguste päevade lõputult venivas jadas.
Päike tõuseb umbes 9.10, loojub 15.20 paiku. Soojakraade +3 ümber. Madalrõhkkond, lõputu niiskus ja udu, mis paistab hõljuvat lausa pea kohal, andes nägemisulatuseks vaevalt 20 meetrit. Axeli haiguse ja enda magamatuse tõttu olime kõik tuppa surutud ning kell 17 aegu valdas mind kohutav tüdimus, kuid ees ootas vähemalt neli lõputuna näivat tundi, kuni oli lootust lapsed magama saada. Et mitte hulluks minna, otsustasin vaatamata pimedusele õue minna ja haige (õnneks palavikuta!) Axeli kaasa võtta. Panin lapse kärusse ja läksin jalutama. Mööda tuttavatest eramajadest ja siis üks juba mällu kinni tambitud ring mööda kergliiklusteed. Mööda sõitsid üksikud autod, sellel umbes 45 minuti pikkusel jalutuskäigul möödus meist ka mõni harv koera- või muidu jalutaja. Aga muud ei midagi, ümberringi ahistav pimedus ja sombusus. Axel jäi üsna kohe vankrisse magama, mina mõtlesin oma masendunud mõtteid. Meist ja meie elust. Valikutest. Fakti ette panemisest. Märkidest, mida lugema õppida.
November on nii lõputult hall ja pikk, detsembrist pole põhjust rõõmustavamat oodata. Täpselt nii oli see eelmisel sügistalvel, kui ma viimaseid kuid Irist ootasin. Oli samamoodi raske aeg. Väga raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Paremaks hakkas minema alles Irise sünniga ja lume tulekuga. Otsatu pimedus ja temperatuur, mis kõigub ööpäeva lõikes päevast päeva, kokku lausa nädalaid, vahemikus +2 ja -2 ei anna võimalust lumel ja päikesel end pilvede vahelt sisse murda. Olgu, ma tean, et ilmatekkelise loogikaga on siin natuke nihu, poeetiline liialdus lihtsalt. Eks selliseid sügistalvi on ka varem olnud, aga viimasel kümnel aastal pole sellises raskuses ette sattunud. Pimedus on sel ajal alati olnud, aga puudu on hetkel lumi, mis teeb alati kõik valgemaks ja helgemaks. Ja sa näed, kuidas see inimeste nägudes peegeldub.
Ma ei mäleta, et ma enne laste sündi siinset kliimat nii raskelt üle elasin. November-detsember tundusid kõigi tegevuste kõrval siiski üürikesena. Olid ja läksid. Ja kui masendus ja nukrus ka teinekord peale surusid, siis oli alati võimalik endal kratist kinni haarata ning mingi muutus esile kutsuda. Töö, õpingud, trenn, keelekursused... Kasvõi hea raamat kaaslasena. Aga väikeste laste kõrvalt on kõik nii uskumatult teistmoodi. Sõnaga - ilm ja kliima pole oluliselt muutunud, vaid meie elukorraldus seoses lastega. Lastega tekkinud piirangud - see on see, mis selles kliimas sel aastaajal kuidagi eriliselt energiat röövivalt võimendub.
Kui pimedus laskub kell 15.30, siis tekib paradoksaalne olukord, kus ühtpidi on õhtud väga pikad ja tegevusruumi on justkui palju, ent samas aeg lihtsalt venib, sest mõistus saab otsa, millega neid õhtuid täita. Axel eriti õue minna ega seal mängida ei taha. Ja lapsest tuleb aru saada, sest no mida sa seal mängid, kuhu lähed ja mida teed? Topid soojalt riide, aga ikka on kuidagi rõske ja ebamugav, endal ja ilmselt siis ka lapsel. Mänguväljakud on tühjad, mänguseltsilisi (muidugi ka veel vanuse tõttu) pole silmapiiril. Õhtuid täitma jäävad vaid saunaskäigud, õhtusöögid ning aegajalt kasvõi "tuulutamise" eesmärgil kaubandusvõrgus kondamine. Tavaliselt võtab selle ette Javi koos Axeliga. Ei tasu vist mainidagi, et sellised "lõbustajad" nagu arvuti või pikem telerivaatamine omale huvipakkuvatel teemadel on välistatud, samamoodi mitmed kodused toimetused nagu triikimine või aeganõudvam kokkamine. Pelgalt selline tühi aeg, mille taustal igatsed seda OMA aega. Kui kell 15.30 on juba pime, siis hakkab kuklas automaatselt tiksuma mõte, et öö läheneb. Mida siis teha pisikeses 2-toalises korteris sõltuvalt päevast nende 4-7 tunniga, mis magamaminekule eelnevad? Fantaasial on piirid. Axelil on ilmselgelt kogu aeg igav, see igavus lausa peegeldub lapse näolt. Ja leiab siis väljapääsu Irise kiusamises ning pidevas nuputamises, kuidas mõne pahateoga jälle hakkama saada, et tähelepanu tõmmata ja põnevust tekitada. Või viimase aja läbiv alternatiivina lõputus naakumises, et talle aga järgmist "Muumitrolli" seeriat serveeritaks. Mõne iseenesele olulise väiksemagi koduvälise "lõbustushetke" tavalisse argipäeva sissetoomine nõuab hoolikat planeerimist ning ohverdamist kas minu või Javi poolt - kellelgi meist lasub siis üsna kindlalt mõlema lapse järelvalve koorem, mis käesoleval hetkel pole sugugi kerge ülesanne. Seega "lõbuhetki" meil eriti ette ei tule.
Anname endale aru, et hulk meid praegu saatvaid ebameeldivusi on seotud laste väiksusega. Kui kasvavad, küll siis ka halva ilmaga rohkem tegevust jagub. Õhtused ringid ja trennid ja sõbrad, kellega olenemata ilmast midagi toredat ette võtta. Sellegipoolest jääb soov põgeneda selle tuppa aheldatud elukorralduse eest. Soojema kliimaga kohtades on mängumaa toaväliseteks tegevusteks lihtsalt oluliselt suurem. Ja vähemalt praegu paistab, et selles väljendub ka kõrgem elukvaliteet.
Ma otsustasin mõne päeva tagused (27. november) mõtted ja tunded seoses ilmaga oma mällu talletada. Vähe on Soome kliimas päevi, mida võib koledamalt ette kujutada. Eriti kui seda näha ühena samasuguste päevade lõputult venivas jadas.
Päike tõuseb umbes 9.10, loojub 15.20 paiku. Soojakraade +3 ümber. Madalrõhkkond, lõputu niiskus ja udu, mis paistab hõljuvat lausa pea kohal, andes nägemisulatuseks vaevalt 20 meetrit. Axeli haiguse ja enda magamatuse tõttu olime kõik tuppa surutud ning kell 17 aegu valdas mind kohutav tüdimus, kuid ees ootas vähemalt neli lõputuna näivat tundi, kuni oli lootust lapsed magama saada. Et mitte hulluks minna, otsustasin vaatamata pimedusele õue minna ja haige (õnneks palavikuta!) Axeli kaasa võtta. Panin lapse kärusse ja läksin jalutama. Mööda tuttavatest eramajadest ja siis üks juba mällu kinni tambitud ring mööda kergliiklusteed. Mööda sõitsid üksikud autod, sellel umbes 45 minuti pikkusel jalutuskäigul möödus meist ka mõni harv koera- või muidu jalutaja. Aga muud ei midagi, ümberringi ahistav pimedus ja sombusus. Axel jäi üsna kohe vankrisse magama, mina mõtlesin oma masendunud mõtteid. Meist ja meie elust. Valikutest. Fakti ette panemisest. Märkidest, mida lugema õppida.
November on nii lõputult hall ja pikk, detsembrist pole põhjust rõõmustavamat oodata. Täpselt nii oli see eelmisel sügistalvel, kui ma viimaseid kuid Irist ootasin. Oli samamoodi raske aeg. Väga raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Paremaks hakkas minema alles Irise sünniga ja lume tulekuga. Otsatu pimedus ja temperatuur, mis kõigub ööpäeva lõikes päevast päeva, kokku lausa nädalaid, vahemikus +2 ja -2 ei anna võimalust lumel ja päikesel end pilvede vahelt sisse murda. Olgu, ma tean, et ilmatekkelise loogikaga on siin natuke nihu, poeetiline liialdus lihtsalt. Eks selliseid sügistalvi on ka varem olnud, aga viimasel kümnel aastal pole sellises raskuses ette sattunud. Pimedus on sel ajal alati olnud, aga puudu on hetkel lumi, mis teeb alati kõik valgemaks ja helgemaks. Ja sa näed, kuidas see inimeste nägudes peegeldub.
Ma ei mäleta, et ma enne laste sündi siinset kliimat nii raskelt üle elasin. November-detsember tundusid kõigi tegevuste kõrval siiski üürikesena. Olid ja läksid. Ja kui masendus ja nukrus ka teinekord peale surusid, siis oli alati võimalik endal kratist kinni haarata ning mingi muutus esile kutsuda. Töö, õpingud, trenn, keelekursused... Kasvõi hea raamat kaaslasena. Aga väikeste laste kõrvalt on kõik nii uskumatult teistmoodi. Sõnaga - ilm ja kliima pole oluliselt muutunud, vaid meie elukorraldus seoses lastega. Lastega tekkinud piirangud - see on see, mis selles kliimas sel aastaajal kuidagi eriliselt energiat röövivalt võimendub.
Kui pimedus laskub kell 15.30, siis tekib paradoksaalne olukord, kus ühtpidi on õhtud väga pikad ja tegevusruumi on justkui palju, ent samas aeg lihtsalt venib, sest mõistus saab otsa, millega neid õhtuid täita. Axel eriti õue minna ega seal mängida ei taha. Ja lapsest tuleb aru saada, sest no mida sa seal mängid, kuhu lähed ja mida teed? Topid soojalt riide, aga ikka on kuidagi rõske ja ebamugav, endal ja ilmselt siis ka lapsel. Mänguväljakud on tühjad, mänguseltsilisi (muidugi ka veel vanuse tõttu) pole silmapiiril. Õhtuid täitma jäävad vaid saunaskäigud, õhtusöögid ning aegajalt kasvõi "tuulutamise" eesmärgil kaubandusvõrgus kondamine. Tavaliselt võtab selle ette Javi koos Axeliga. Ei tasu vist mainidagi, et sellised "lõbustajad" nagu arvuti või pikem telerivaatamine omale huvipakkuvatel teemadel on välistatud, samamoodi mitmed kodused toimetused nagu triikimine või aeganõudvam kokkamine. Pelgalt selline tühi aeg, mille taustal igatsed seda OMA aega. Kui kell 15.30 on juba pime, siis hakkab kuklas automaatselt tiksuma mõte, et öö läheneb. Mida siis teha pisikeses 2-toalises korteris sõltuvalt päevast nende 4-7 tunniga, mis magamaminekule eelnevad? Fantaasial on piirid. Axelil on ilmselgelt kogu aeg igav, see igavus lausa peegeldub lapse näolt. Ja leiab siis väljapääsu Irise kiusamises ning pidevas nuputamises, kuidas mõne pahateoga jälle hakkama saada, et tähelepanu tõmmata ja põnevust tekitada. Või viimase aja läbiv alternatiivina lõputus naakumises, et talle aga järgmist "Muumitrolli" seeriat serveeritaks. Mõne iseenesele olulise väiksemagi koduvälise "lõbustushetke" tavalisse argipäeva sissetoomine nõuab hoolikat planeerimist ning ohverdamist kas minu või Javi poolt - kellelgi meist lasub siis üsna kindlalt mõlema lapse järelvalve koorem, mis käesoleval hetkel pole sugugi kerge ülesanne. Seega "lõbuhetki" meil eriti ette ei tule.
Anname endale aru, et hulk meid praegu saatvaid ebameeldivusi on seotud laste väiksusega. Kui kasvavad, küll siis ka halva ilmaga rohkem tegevust jagub. Õhtused ringid ja trennid ja sõbrad, kellega olenemata ilmast midagi toredat ette võtta. Sellegipoolest jääb soov põgeneda selle tuppa aheldatud elukorralduse eest. Soojema kliimaga kohtades on mängumaa toaväliseteks tegevusteks lihtsalt oluliselt suurem. Ja vähemalt praegu paistab, et selles väljendub ka kõrgem elukvaliteet.
Comments