Irise esimene aasta ehk aasta kahe lapse emana

Irisest on esimese eluaasta täitudes saanud lustakas väike preili, kes mitmes mõttes polegi enam meie pisi beebi, vaid hoopis üha tugevamaks muutuva iseloomuga inimesehakatis. Juba saame jälgida seda, kuidas ta oma tahtmist mitte saades viskab põrandale siruli ja jonnib. Näiteks kui Javi tuleb töölt koju ja kohemaid uksele vastu läinud Irist sülle ei võta, siis solvub ta hirmsasti. Või kui talt mingi ohtlikuna paistev ese käest ära võtta. Üle kõige armastab Iris lollitamist ja naerda kõkutamist. Praegu on neil Axeliga koos ühiseks lemmikmänguks laste tsirkusetelki ronimine ning siis seal sees olles telgi ühele ja teisele poole ümber kallutamine. See mäng on muidugi ohu piiril, sest iga hetk võib keegi liiga kõvasti näiteks peaga vastu maad liuelda ja haiget saada, kuid takistada ka neid ei taha, pigem hoian hinge kinni ja vaatan nende lõbutsemist pealt. Üheks teiseks lemmiktegevuseks on Irisel ükskõik mis kätte ulatuvat kätepaberit või salvrätikult esmalt raevukalt katki rebida ja siis suus ära nätsutada, kui mitte süüa. Lisaks meeldivad talle kõik kätte juhtuvad peenikesed esemed nagu juuksekarvad, nöörid, niidid. Kui midagi sellist teele jääb, venitab ta selle kohe kindlasti hammaste vahele ja rebib andunult. Kõndima Iris pole veel hakanud, küll aga ajab ta end pea paar kuud juba jalgadele ning mida päev edasi, seda rohkem meeldib talle seista, mõnikord mõned sekundid ka päris ilma toeta juba. Vaevalt, et sinna enam kaua läheb, kui ta käed-vabad seismise ning kõndimisegi selgeks saab. Lastehoius selgus, et Iris oskab ilusti ka hüvastijätuks lehvitada. Huvitav, kus ja millal ta selle endamisi selgeks sai? Aga milline on Irise kõige õnnelikum nägu? See on siis, kui ma lähen talle hoidu järgi ning ta saab enne kojuminekut kohemaid oma rinnapiimadoosi kätte. Vot see õnnest särav õhetav nägu, mille ta minu poole keerab, kui on piima ahmimisest lõpuks naudingu kätte saanud – see on kulda väärt. Kui esimestel kuudel sai kogu aeg mõeldud, et küll see meie Iris on mõnus rahulik ja leplik piiga, siis nüüd on selgelt näha, et pole ta meil siin vaikne taustamängija midagi. Ikka päris suur sahmerdis, kohati selline hulljulgegi, on temast saanud, ainult selle vahega, et Iris suudab endale teinekord kasvõi tunniks omaette asjatades tegevust leida. Oma tavalises mõnusas sõiduvees ei nõua ta liigselt tähelepanu, koosmängimist, süllevõtmist ega kussutamist. Selline iseseisev ja omaalgatuslik on ta hoopis, leides toredat tegemist ja uudistamist pea alati assisteerimatagi. Küll aga huvitavad teda kohutavalt Axeli tegemised, surudes end pidevalt Axelile mänguseltsiliseks, mida Axel kohati talub ja kohati segamiseks peab. 

Aga peab tõdema, et peaaegu võimatu on näha seda esimest aastat pealgalt kui Irise esimest eluaastat või iseenda kasvamist koos Irisega. Millele ma ka ei mõtleks, ikka näen teda võrdlevas kontekstis Axeliga või siis enda kasvamist kahe lapse vanemana. Midagi pole teha, esimesele lapsele jääb see au ja õnn olla indiviid, kellele kogu tähelepanu on fokusseeritud, ning teise lapse auks ja kes teab, võibolla ka õnnistuseks, on luua laste koos kasvamisest läbipõimunud suhteid ning tunnetust sellest, kuidas me perekonnana toimime.