Tegemisi, olemisi

Meid on sellel talvel tabanud haigustelaine. Ma peaaegu ei mäletagi sellest talvest midagi muud, kui et keegi kogu aeg köhib, nina vajab iga 10 minuti järel pühkimist ning õhus on alalõpmata virinat. Ilma naljata, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis kuskil detsembri keskpaigas jäi Axel nohusse-köhasse, ja oli mõned päevad lasteaiast kodus. Siis köhis, nohises ja virises Iris omakorda. Sinna otsa olin mina ise tõbine, kuid Hispaania lennu ajaks saime kõik imekombel siiski terveks. Hispaanias oli Javi kord põhjalikult haigeks jääda, seejärel kohe veel Axel. Paar päeva enne tagasisõitu koju jäi Iris omakorda nohusse ja köhasse ning kui nüüd päris aus olla, siis on Irise nohu ja köha kestnud vähemalt või rohkemal määral tänase päevani välja. Paar nädalat käis Iris küll hoius ja oli seal üsna rõõmus ja energiline, kuid nina oli siiski pea kogu aeg tatine. Nädala eest läks Irise olukord halvemuse suunas, oli lausa mitu päeva palavikku ja öine magamine nohu ja köhahoogude tõttu väga häiritud. Pühapäeval käisime kindluse mõttes isegi Acutas erakorralises Irise kopse kuulamas. Õnneks olid kopsud puhtad ja kõrvapõletikku ega mingit muud põletikku ei tuvastatud. Ilmselt polnud ta siis aasta alguse viirusest veel täielikult vabanenud ja sai sinna tagatipuks mingi uue ja vastikuma viiruse veel otsa. Samas oli ka kohe Axelil paar päeva palavikku. Eile, vaatamata sellele et nohu veel kestab, viisin küll mõlemad lasteaeda, sest ma ei saa nendega lõpmatuseni kodus istuda, pealegi hakkab neil kodus lõpuks silmnähtavalt igav. Eriti muidugi Axelil. Vahepeal vaatan enda elu ja mõtlen, kas neile haigustele üldse kunagi lõpp tuleb. Kas nüüd nii hakkabki olema, et sisuliselt kogu aeg on keegi rivist väljas? Vähe sellest, et ma ei saa täie auruga tööd teha ning kursuse algus läheneb hirmuäratava kiirusega, magan ma ka ise öösiti äärmiselt katkendlikku und, sest Iris ärkab pidevalt, viriseb, ja tahab vaid rinna otsas rippuda. Kusjuures, kahe viimase nädala jooksul on Javi peamiselt kodus mulle abiks olnud. Ja sellest on tohutult abi. Ainult et on nii palju asju, milles need lapsed vajavad miskipärast vaid minu tähelepanu ja hoolt, ning mida Javi ei saa ka parima tahtmise juures kompenseerida. Kuidas ma end veel siis tunneksin, kui Javi praegu nagu tavaline tööinimene kellast kellani tööl käiks? Welcome to the real world, right? Kas seda on siis tõesti nii palju, kui ma soovin, et kõik oleksid terved ja rõõmsad ja käiksid igal tööpäeval lasteaias ja hoius ning minul oleks 5-6 tundi päevas püha tööaega? Ning et need kaks last oleksid õhtul kodus rõõmsad ja tublid, läheksid mõistlikul ajal magama ning magaksid sügavalt hommikuni välja, nii et ka mina kordki end välja magaksin? Kui rohkem ei saa, siis kasvõi 6 tundi katkestamatut und. Vot sellist puhast igavat rutiinset elu palun. Aitäh!

Sekka tuleb ka positiivseid uudiseid. Näiteks see, et esmaspäevast läheb Axel üle suuremate laste rühma, Metsämökkisse. Tagasi oma vanade kasvatajate ja osaliselt nende laste juurde, kellega ta poolteist aastat tagasi oma lasteaiateed alustas. Mul on väga hea meel, sest nüüd on mul natuke juba erinevate kasvatajatega kogemusi ning saan öelda, et nii häid kasvatajaid, kui Eija ja Piia, tuleb tikutulega otsida ning leides kinni hoida. Taustal on teadmine, et viimase poole aasta lasteaiakogemus pole kaugeltki olnud nii tore, kui esimene aasta. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis mul täpselt nende praeguste kasvatajate puhul hinge peal on, veelvähem objektiivselt analüüsida, miks see nii on. Ma arvan, et praeguse rühma juht ei ole oma kogemustepagasilt ning isiksuseomadustelt võrreldav Eijaga ning tulemuseks on see, et rühmas pole töötajate vahel sellist sünergiat, mis Eija rühmas oli ja on. Ja kui rühma personali vahel pole seda õiget usaldust ja mõnusat õhkkonda, siis peegeldub see kõiges.

Tänasest telefonivestlusest selgus, et Irisele ei jagu Axeli lasteaias märtsist veel kohta, nii et Iris jääb erahoidu. Tõtt öeldes tunnen suurt kergendust. See teema, kas jätkata erahoius või munitsipaallasteaias, oli meil Javiga õhus ning erimeelsuse allikaks. Nüüd pole enam millegi üle vaielda. Loodame, et Iris pääseb siiski augustist Helapuistosse. See kergendaks oluliselt meie logistikat ning selleks ajaks on ta minu silmis ka küpsem suures lasteaiarühmas käimiseks.

PS. Vinguloost ununes üks oluline fakt: Javi oli meil siin nädal otsa kõigele lisaks ka veel põrguliku seljahädaga kimpus ning sellest 3-4 päeva füüsiliselt täiesti kasutu tegelane. See veel puudub, et vanad seljahädad veel kimbutama hakkavad!