Ja nii ma siis olengi suure lombi taha teel. Niipea, kui ma Vantaa lennujaama bussis istusin, oli rahu maa peal. Siis tead, et muuta ei saa enam midagi – ümber mõelda, midagi juurde pakkida või välja vahetada, mis maha jäi, jääbki; tegemata asjade pärast pole mõtet enam muretseda – ei jõudnud, siis ei jõudnud; ja mis kõige tähtsam – oma reisi osas ei saa enam ümber mõelda, protsess on alanud.
Mitte kunagi pole ma endalt enne reisi nii palju küsinud: milleks ma seda teen? Mis kuradi pärast on mul tarvis pool oma elamist jälle kokku pakkida ja neli kuud kuskil tuhandete kilomeetrite taga veeta? Sada korda mugavam oleks koju oma asjade keskele jääda ja Javiga koos seda mugavust nautida. Lisaks oleks Tampere kodus oma elu edasi elamine oluliselt odavam ja tõenäoliselt saaks siis ka magister aasta lõpuks tehtud. Mõistlikum, mõistlikum, mõistlikum. Javi ei saa ilmselt senini lõpuni aru, miks mul sinna vaja on minna. Ega ma isegi, lõplikult, aga mul on aimu. Aimu sellest, et minu sees on see pisike mina, kes võitleb mõistlikkuse vastu. See pisike mina tahab, et meie elus oleks kohta spontaansusel ja enese proovile panemisel uutes situatsioonides, uute inimeste keskel. See pisike mina usub, et me ei tohiks oma elus mugavuse ja harjumuse raamidesse astuda ja nende piires tegutsema jäädagi, vaid meile on oluline enesele väljakutseid tekitada ja neile vastu astuda. Kanada on mulle võimalus selleks, et tiibu sirutada, sellest raamist väljaspool tegutseda. Selle kõigega kaasnevad kindla peale igatsushood ja ebamugavustunne uutes kohtades justkui pea ees vette hüpates, aga seda ei pea nägema tingimata negatiivsest küljest – need on vajalikud õppimaks, kuidas nende tunnetega toime tulla.
Nii ma siis jätangi nüüd kõik tundma õpitu ja turvalise selja taha ja lähen vaatan, mis Kanadal mulle pakkuda on :)
Comments