Lahkuda uppuvalt laevalt!

Kujutage ette, et te töötate innovaatilisi IT-lahendusi pakkuvas ettevõttes. Te olete seal töötanud 3 aastat ja ühe kuu. Olete näinud ühe tiimi teket, selle 7-liikmelise mikrokeha kasvamist mingi 132-liikmeliseks makroks. Jah, olete näinud grandioosset organisatsioonilist arengut. Paraku kvaliteedi asemel saab siin rääkida ainult märkimisväärsest kvantiteedi kasvust. Selle IT-firma arvutipark on järkuvalt võrreldav umbes 1998. aasta suvalise Eesti väikeettevõtte võimalustega. Minu käte vahel on näiteks juba kaks arvutit surnud. Ilmselt heidab ka kolmas lähiajal hinge. Surnud asendatakse lihtsalt surmaeelikutega. Andmebaas, mida me kutsume hellitavalt Kvaliteedikeskuseks, muutub päeva teiseks pooleks nii aeglaseks, et kahju hakkab tema katkendlikest hingetõmmetest. Iga kliki järel on mõistlik viis minutit lihtsalt lakke vahtida ja jumala eest mitte ühtegi lisaklikki teha - see võiks viia kogu kupatuse kokkujooksmiseni ja järgepidevatele restartidele. Hommikust õhtuni restartimise eest meile tegelikult palka ei maksta. Ometigi on see andmebaas tööks elementaarne vahend. Võite siis ette kujutada, kui progressiivselt siin asjad sujuvad. Ka olen ma aegade algusest täheldanud, et kes siin vähegi nö karjääri tegemise nimel on üritanud silma paista, lahkuvad max pool aastat hiljem nagu rotid uppuvalt laevalt. Mõnesse teise ettevõttesse, kus pisukest ametiredelil ülespoole rüselemist potentsiaalina hinnatakse. Püsima jäävad ainult need, kes vegeteerimiskunsti harrastavad ja armastavad. Nii et palun, palun, tuletage mulle meelde ja toppige nina alla kõiki neid sõnu, kui paistab, et ma olen peale Kanadast tulekut jälle rohkem kui kaks kuud selles ahjus oma närve kokku sulatanud!