Helsingi-London-Vancouver-Victoria

Helsingist London Heathrow lennujaama jõudnud, seal kuus tundi passinud, edasi üheksa tundi üle Atlandi ookeani, Gröönimaa ja üle kogu Kanada lennanud, olin 15.30 kohaliku aja järgi viimaks Vancouveris. Tollis oli üksjagu õnne, sest peale pilguheitu minu passi ja küsimist, kui kaua ma Kanadas olla kavatsen ja mis põhjusel, tuli mul esitada Victoria ülikooli vastuvõtukiri, mille ma olin...uups!... maha unustanud. Õnneks rahuldas tolliametnikku pataka muude Victoria ülikooli logodega kirjade nägemine. Nii et uhhhh, detailidesse nad ei viitsinud laskuda. Nii ma siis olingi vaba jätkama oma tegemisi Kanadamaal.

Edasi Victoriasse jõudmine oli ajamahukas, kuid lihtne. Tuli lihtsalt bussi oodata, mis lennujaamast Vancouveri sadamasse viis, kust on praamiühendus Vancouveri saarega, kus Victoria asub. Võrreldes Helsingi ja Tallinna vaheliste praamidega on need Victoria praamid ikka väga aeglased ja nigelad, aga noh, ajab asja ära. Selleks ajaks, kui ma praami peal istusin, oli mu väsimus ka juba sellisesse staadiumisse jõudnud, et ega suurt vahet polnud, kus magada. Kui me Vancouveri saarele jõudsime, oli pimedus juba maad võtnud. Sellegipoolest avaldas Victoriasse sisenemine tohutut muljet – midagi seal oli, mis ületas automaatselt kõiki mu ootusi, isegi, kui midagi hästi näha polnud. Tekkis tunne, et avastamisrõõmu siit alles tuleb! Kell oli umbes üheksa õhtul, kui buss meid Victoria bussijaama tõi. Edasi oli käkitegu hostel üles otsida. Mis ei olnud käkitegu, see oli otsekohe magamasaamine. Võttis ikka jupp aega, enne kui check-in sai tehtud ja kuni ma tegelesin kannatlikult sellega, et saada võtit, mis minu hotellitoa ust avaks. Sain magama nii üheteist aeg, mis oli super, sest kuna ma sain ühte jutti üle 10 tunni magada, siis ma ärkasin järgmisel hommikul puhanuna, ei mingit märki jet-lagist, millega paljud enne mind on kontinente ületades maadelnud.

Ühed esimesed kanadalased, kellega ma kokku puutusin, olid igasugu bussijuhid. Ja pean ausalt ütlema, et ma sain oma esimese kultuurišoki – kuidas saavad bussijuhid nii rõõmsameelsed ja abivalmid olla??? Hostelis sama lugu, et mis iganes sammu sa astud või mida iganes sa küsid – kõik naeratavad sulle ja seletavad rõõmsalt ja kannatlikult. Ja see ei ole kategooriast „algaja õnn” või „juhus” või „avaldame turistile muljet”. See oli ainult algus. Tegelikult just seesugune ongi siinne lähenemine teisele inimesele: alati viisakalt, naeratades, abivalmilt. Mulle see tohutult meeldib, sest see loob turvalise tunde.

Kampusesse jõudsin ka ilma igasuguste raskusteta ja milline oli mu rõõm, kui selgus, et ma saan kohe sisse kolida mulle järgnevaks neljaks kuuks määratud ühikatuppa (meid oli eelnevalt hoiatatud, et kuni 2. septembrini saame me mingi B-variandi). Ja siis vahtis mulle vastu üks jänes. Päriselt. Kui ma oma uue elamise üles olin leidnud ja üle vaadanud ja selgusele jõudsin, et ma olen sellega ülimalt rahul, ja nentisin, et keegi mu kolmest korterinaabrist näole ei anna, siis otsustasin, et teen esmalt jalutuskäigu kampuses. Ja siis oli jäneseid juba kümme ja kakskümmend ja... Appi! Kogu see kampus on pungil jänestest! Pruunid, hallid, mustad ja valge-musta-laigulised karvakerad igal pool muruplatsidel rahulikult muru nosimas, pikutamas ja ringi kalpsamas. Praegu vaatan oma toa aknast välja ja näen üle paarikümne jänku korraga, enamus mustad. Noooh, sellega harjumine võtab aega, et siin kuuluvad jänesed kampuse looduslikku kooslusesse nagu mujal rohutirtsud või teod või kasvõi Tartu prügikastikassid. Õhtul käisin linna peal mõningaid sisseoste tegemas ja tagasi tulles nägin pimeduses kümneid ja kümneid punaseid helkivaid jänkusilmi :) Ja kui sa peatud, et neist pilti teha, siis selle asemel, et minema joosta, tulevad nad hoopis sinu varvasteni välja uudistama, et mis värk on. Kui sa kilekotiga krõbistad, siis ronivad nad kilekotti uudistama. Katsuda pole ma neid armsusele vaatamata siiski julgenud – mine tea, äkki naksavad kas jugusest, ülbusest või lihtsalt uudsihimust veel sõrmed verele... Aga üks oli täna nii-nii nunnu, selline pisike vesihall, et tooks või tuppa oma kaisujänkuks :)