Eelmisel sissekandel oli funktsioon ka, umbes nii nagu vihmavarju kaasavedamisel päikeselise ilmaga – et kui vead, siis hoiad vihma ära, kui suure häälega pasundad, siis lähevad asjad teistpidi. Et see loodusseadusena ei kehti, selgus juba teisipäeva öösel. Magama sain kell üks öösel, tõusta oli vaja 4:30 varahommikul. Magasin lühikest ja rahutut und, aju vist üldse uneasendisse ei jõudnud, sest iga natukese aja tagant mäletan end fikseerimas, et kurat, sajab, sajab veelgi tugevamalt. Üles tõustes ja viimaseid asju kaasa pakkides hoidusin aknast välja vaatamast – parem oli mitte teada, kui palju täpselt sajab. Selles olin aga ette kindel, et vihmakeep oli kasulik ost ja üks suur prügikott rattakoti kaitseks läheb kindlasti käiku. Kui ma alla trepikotta jõudsin ja oma ratta kuurist välja vedasin, siis ma püüdsin ikka veel mitte vihmast mõelda, vaid keskenduda sellele, et kui ma nüüd käbelt ei tee, siis läheb uhamiseks, et rongile jõuda. Viimaks olin ma ratta selja – kilepüksid jalas, kilejope seljas, kilekotid tossude kaitseks jala otsa seotud, keep kõige otsas ja kompsud pakikal suure prügikotiga kaetud. Kella ma ei julgenud vaadata. Asusin kesklinna poole ketrama. Esimesel 100 meetril sai selgeks, mis on TÕELINE VIHM ja millise TÕELISE TUULE see endaga kaasa toob. Peale paari kilomeetri läbimist olid mu jalanõud läbimärjad ja kilekottides loksus vesi – ullike, kes mõtleb, et vihmavesi kilekotti ei pääse, isegi, kui see on enda arust tihedalt jala ümber seotud. Tuul puhus ja vett paiskus igast küljest ning vaatamata kilejopele olid mu käised küünarnukkideni läbimärjad, sama pükstega. Kõik oli läbimärg ja mu sõidutempo oli vaatamata tohututele ponnistustele umbes poole aeglasem, kui tavaliselt. Nii et peale 4 km läbimist oli mul täpselt 23 minutit rongi väljumiseni ja 8 km täislastis läbida ja ma tilkusin veest, higistasin üle keha ja mul oli juba toss väljas. Nii et ainus võimalus oli bussipeatusesse minna ja loota sellele, et esimene mööduv bussijuht mu peale halastab ja ma ülejäänud tee bussiküüdis sõidan. Kõige parema meelega oleks ma otsa ringi keeranud ja kaitsvate koduseinte rüppe tagasi sõitnud. Samas jonn ei lubanud alla anda. Bussiga oli mul õnne – see tuli täpselt minuti pärast ja see bussijuht poleks olnud ju inimene, kes minusuguse märja kassipoja sarnase olendi, olgugi et rattaga, vihma kätte jätnuks. Õnneks vihm bussi ei takista, nii et kesklinnas olin kl 06.00. Kaheksast minutist piisas, et rongijaama jõuda ja oma ratas kogu kraamiga mingi paanikast tingitud energiasööstu abil mööda treppe kätel üles perroonile vedada (tagasiteel sain teada, et lift on ka olemas, haha). Rongisaatja vaatas mind ka nagu imelooma, aga aitas mu ratta abivalmilt rongile tirida. Edasi koorisin end sealsamas ratta kõrval paljaks, panin kuivad riided selga, riputasin kogu märja krempli kuhu iganes, varastasin vetsust terve kuhja kätepaberit, millega oma tossudest vett välja imeda (mis tore tindi ja kuivatuspaberi efekt), harutasin magamiskoti lahti ja põõnasin vagunis kuni Turu sadamani välja. Ümberringi valitses ühtlaselt hall taevalaotus, mis ei andnud mingit vihjet sellele, et vihm võiks kunagi lõppeda. Sadamas selgus, et jalgrattaga laevale pääsemiseks tuleb teise sadamaotsa sõita, kust kogu autoliiklus käib. Nagu ma veel piisavalt märg poleks! Ratas lõpuks laeva pargitud, võtsin oma magamiskoti ühes ja leidsin reisijatesalongis ühe paraja nurgakese, kus laager üles seada. Kasutasin ühte tooli sihtotstarbeliselt pesunöörina (märgade riiete tarvis), sukeldusin magamiskotti ja põõnasin seal kõigi reisijate imestavate pilkude all südamerahus oma kolm tunnikest. Pärast vetsus käies avastasin, et kätekuivatusaparaat võiks ideaalselt tossukuivatusmasinana toimida – töötas suurepäraselt ja lõpuks olid mul kuivad sokid ja jalanõud vähemasti! Ülejäänud riiete kuivatamiseni siiski ei laskunud. Lõpuks Marienhamis, kinnistus mõte, et ei, üheainsa paari jalanõudega seda matka läbi ei tee, tuleb mingid mõistlikud jalanõud muretseda. Mõistlik tähendas ilmast lähtuvalt kummikuid. Mõistlikuim paik nende ostmiseks tundus mõni kasutatud riiete pood. Saanud turismiinfot teada, et on küll üks selline siin linnas olemas, asusingi seda otsima. Kui sihtotstarbeliselt midagi kaltsukast leida tahad, siis nagu ikka – pole. Edasi käisin läbi veel mõned kohalikud poed, sh kalastuspoe, ja ajasin kummikuid taga. Nende osas tuligi alla anda, küll aga leidsin kuskilt marketist viimaks 5-eurosed (jube odav!) ketsid, mis, nagu hiljem selgus, oma eesmärki ausalt teenisid. Kuulnud, et Eckerösse ligi 40 km maad on, polnud isu enam kauem Marienhamis passida, asusin teele. Kord teel, ei tundunudki see vihmane ja kiuslikult vastutuuline rattasõit enam nii vastik ja võimatu. Omamoodi mõnus oli isegi – teha midagi esmakordselt elus (ei tea jah, kus ma elanud olen, et seesugust varasemat kogemust polnud). Alguses ma polnud kaardile vaatamata 100% kindel, et ma päris õiges suunas sõidan, aga tudeerinud pikemalt kaarti, busside ajatabeleid, kus kenasti ka kõik kohanimed kirjas ja küsinud mööduvailt neiudelt kinnitust, oli viimaks süda rahul. Väsinud olin peale 20 km ikkagi, nii et kui Liisa helistas ja teatas, et kirikla, kus ülejäänud matkaseltskond telgid üles oli pannud ja mis seega tänase päeva lõpp-punkt, asub mitu kilomeetrit enne Eckeröt, oli põhjust rõõmustada. Nii ma siis kohale jõudsingi. Käis parasjagu borši keetmine. Ja hoolimata sellest, et ma boršist seekord ilma jäin (oligi kasulik õppetund järgmisteks söögikordadeks: Ära maga, jookse!), oli hommikusest vastumeelsusest mõnus reisimeeleolu välja kasvanud. Meie matkaseltskond koosnes edaspidi kuraditosinast: Jaanus, Aet, Mihkel, Kerli, Eva, Kristjan, Mart, Liisa, Tiina, Maarja, Mairi, Kait ja mina. Paistis, et ma polnud ainuke uustulnuk selles seltskonnas. Õnneks, arvestades, et rebase staatust sai siis teistega jagada vähemalt, eelkõige Evaga, kelle patuks oli see, et ta liiga noor pruut oli :P Supp söödud ja kirikla lehtlas veidi istutud ja juttu veeretades tutvust sobitatud, hakkasid kõik üsna kiiresti ennast telkide poole seadma. Kõigil teistel, kes Tallinnast tulijatena olid reisi juba eelmisel õhtul alustanud, oli magamatusest väsimus kontides.
Uut päeva alustati see-eest varakult, juba kl 8 aeg oli pudrupott tulel ja üsna kiiresti olid telgid maha võetud ja kõik valmis ratastele hüppama. Kuna meil oli kaubik käepärast, mida Mihkel ja Jaanus vahelduva eduga juhtisid, siis kõik kotid sai sinna ja mingit koormat ratastel tegelikult polnudki. Mis viga nii sõita! Esimeste kilomeetrite järel puges mulle küll väike kõhedus sisse – ei tea, mis jalgrattahullude seltskonda ma nüüd olen sattunud, kõik kihutavad nagu pöörased!? Mõne aja pärast sai selgeks, et alguses oli lihtsalt tavatult kiire tempo üles võetud, mis pikkamisi rauges, või siis vastupidi – minu lihased soojenesid peale esimest šokki üles ;) Igatahes mõistsin ma, et pole ma seal kellestki jõuetum, pigem on vastupidavust ja kiirust üle keskmise (Tänud, Javi! Tänud, Lindsay spinning!).
Lühidalt marsruudist niipalju, et Marienhamist sai esimesel päeval Eckerö lähedale Kyrkobysse sõidetud, teisel päeval sealt läbi Hammarlandi Skarpnåtösse, kolmandal päeval olime Getas ja sõitsime läbi Saltviki ja Sundi maakonna Bomarsundi, siis läbi Vårdö Kumlingele, viiendal päeval sealt Föglöle ja Svinösse välja ning viimasel päeval algas tagasitee Marienhami (detailsemalt saab lugeda EGSNi kodukal kunagi). Mulle tundus, et see sujus hästi, et Mihkel ja Jaanus olid päevaprogrammi ja majutuskohtade leidmise ning Liisa toidupoole juhtimise enda õlule võtnud – polnud mingit võimuvõitlust ega asjatuid vaidlusi. Selline mõnus piisavalt tempokas rattasõit oli põhiliselt ja siis kohalikele vaatamisväärsustele pilguheit, lõunapause pidasime, mis ajal programmi parasjagu sobis, ja laagrisse õhtule saime üsna varakult. Nii et mingit hullu kilometraaži ei tekitatud (kuigi mul isiklikult kogunes nii 240 sõidukilomeetrit + jalgsi matkaradade läbimine) – ega saartel nii saakski. Teise öö telkisime ühe kohaliku loal tema heinamaal, ülejäänud korrad pidime ikka kämpingute telkimisplatsidele telgid püsti panema. Ilmselt saime esimesel päeval ilmataadi arvates vihmaveenormi enam-vähem kätte, sest üldiselt naeratas meile päike ja vaid neljandal päeval tuli jälle vihma, kuid see oli selline soe, mis ei lähegi nagu arvesse.
Teisel päeval hakkas grupp omavahel ka sulama, aga selleks oli ikka üht head lõkketuld vaja, et õhtuti pikemaks koosistumiseks läks. Mida päev edasi, seda suuremaks õlletarbimiseks ka läks – märjuke oli meil ju Eestist odavalt kaasa ostetud. Nagu ikka, oli seda liiga vähe, nii et tuli ka igasugu viinasokijoogid ära juua ja lapsepõlve mälestuseks Mehukatti-koksi segada. Atmosfäär läks iga õhtuga aina paremaks. Enamus seltskonnast olid geoökoloogid või vähemalt loodusteadlased, nii et humanitaarid olid selges vähemuses, ja meile tehti meie alaväärsus, mis eelkõige seisneb naiivsuses, nagu ma aru sain, kiiresti selgeks. Kusjuures, ka psühholoogid keerasid meile selga, öeldes, et nende meetodid on eelkõige siiski loodusteaduslikud... Khmm. Humanitaaride kaitseks väljaastumine viis selleni, et mina ja Maarja olime sunnitud humanitaaride ülbuse karistuseks kõhulihaste pumpamise võistluses osalema ja meile sekundeerisid Kait ja Mart. Mind kuulutati küll võitjaks, aga mul on kuri kahtlus, et võitja au kuulus siin ilmselt ikkagi Mardile... See selleks. Sellesse lõbusasse õhtusse kuulusid ka kiskjalikud sääsed ja segasaun ning Kaidu monoloogid teemadel „seire” ja vahelduva eduga ka „porno”. Viimasel õhtul võtsin end niipalju kokku, et sai viimaks ka selle aasta esimene suplus tehtud! Meres. Juhuu! Ja joodud sai ka nii parasjagu palju, et eestlaste laul (Kait eeslauljana) kaikus üle terve laagri.
Ega sinna Ahvenamaale muidu minna tasu, kui just see eripärane loodus ja jalgrattasõit huvi ei paku. Mingit paksu kultuurikihti seal küll eriti säilinud pole (v.a siis mõned pisikesed armsad maakirikud). Kes aga neid esimesi otsima lähevad, saavad romantikat rohkem kui küllaga. Mõnede märgistatud matkaradadega olid meil küll „huvitavad” kogemused – ei tea, mis juhtus, aga suht suure osa neist pidime jalad märjad läbi ootamatule vette uppunud teede ja rinnuni ulatuva rohu sumama. Ehk see siis ongi see, mida kutsutakse looduse mitmekesisuseks... Ja muidugi, mis mulle tohutult meeldis – igal sammul oli vaarikaid ja pohli ja to-hu-tult mustikaid, mida sai lakkamatult pugitud, nii et suu kogu aeg sinine peas:D
Njah, rohkem ma vist ei viitsigi kirjutada, kui et nüüd on mul Ahvenamaal käidud. Hästi tore oli olla ja näha, aga elada ma seal ei tahaks, nii nagu mõnedki on ihalenud. Üle kõige nautisin ma seda reisi vabadustunde pärast, mis tekib rattal mäest üles ja alla kihutades, ning eestlastest reisiseltskonna ning laagriatmosfääri pärast, mida mul nii ammu pole olnud. Päriselt kah! :)
Comments