Armastada oma ligimest - miks on see ületamatult raske?

Lugenud Raivo J. Raave teksti "Kas sa armastad venelast?", läks esiti tükk aega mõtlemisele, et mis on õigupoolest selle jutu tuum? Jättes kõrvale teksti konarlikkuse, mis vägisi meenutab mikktitmalikku faktide kuhjamist otseste seoste tekitamisesse vaevumata, ja grammatika- ja faktivead, oli seal siiski miskit, mis sundis kohati kaasa noogutama ja ergutas edasi mõtlema. Ma arvan, et Raivol on õigus, et meie eestlane vs venelane probleemid tulevad jäigast emotsionaalsest vastandamisest armastan-vihkan skaalal. Kuna me oleme otsustanud ajaloole viidates venelasi mitte armastada, siis ei olegi justkui midagi muud järel, kui et vihkame. Oleme nii uhked oma ajalooteadmisele, meie, st eestlaste tõlgendatud ajaloole (kuid see, et aja lugusid on mitmeid ja teiste eestimaalaste omad võivad olla erinevad, pole selles kontekstis kõige olulisem) ja mäletamisvõimele, et sellest saab inimestevaheliste suhete A ja O. Ajalugu kustutada ei saa. Ei peagi. Aga kas meie eesmärk ei peaks ajalooteadmise ning –mäletamise ja sellest tuleneva pika viha asemel olema midagi muud? Näiteks elamisväärsem elu inimlikumas keskkonnas? Vihapidamisvõime ei tee meist paremaid inimesi, küll aga inimlikkus. Teisele näpuga näitamine samuti mitte, iseendale peeglis vastu vaatamine ja ise paremaks inimeseks olemise püüe aga küll. Meie, eestlased, oleme nii uhked oma kanguse ja töökuse üle. Need on omadused, mis on meid elus edasi viinud, nii legendi järgi kui ka paljude praktiliste elavate näidete varal. Liiga sageli aga juhtub, et kangus ja töökus käivad käsikäes vimma, andestamisvõimetuse, kadeduse ja põikpäisusega. Sellised inimesed mulle ei meeldi, ei meeldi isegi siis, kui nad on eestlased ja mina olen ka. Omadused, millest meil puudu jääb, on armastusväärsus ja suuremeelsus (sellest kirjutas tabavalt Ahto Lobjakas ”Võitja suuremeelsus”). Kellel on suur süda, sellel pole ka sallivusega probleeme. Miks on see eestlasele nii raske – oma ligimest armastada? Ja kas poleks see eelkõige meile endile hea ja kasulik - armastada ja olla rohkem armastatud? Armastusvõime poliitikaks muutmine, nagu Raivo ette paneb, paistab esmapilgul muidugi absurdsus, kuid see pole kindlasti ebareaalne. Vaid avaramalt on mõtlema vaja õppida!