Vahelduseks enesehaletsust
Mõnikord tundub, et elu on ebaõiglane. Näiteks mõned meist töötavad ja õpivad, õpivad ja töötavad. Esimest teise ja teist esimese nimel. Võibolla lollusest usume seda, et õppimine viib meid kunagi-kunagi... hmm, kuhu?...helgema tuleviku poole? Lõppkokkuvõttes rebime end sellega pooleks. Garantiisid aga pole. See südamepuistamine siis sellest, et ilma jäänud (põhjenduseta) kahest stipendiumist, mida ma Kanada õpingute jaoks nii-nii väga vajan, olen ma kaotanud igasuguse tahtmise sinna minna. Paistab, et Kanada ei armasta mind, näitab hoopis hambaid ja küüsi. See väsitab. Ja paneb küsima: kaua veel? Pealegi nägin ma eile töökuulutust, mis on justkui minu jaoks kirjutatud. Tallinnas.
Aga Javi on nii armas - omal viisil, kuidas ta püüab mind lohutada :)
Comments