Kuu on joogas ja maailm joogausku

Minu maailm pole viimase kahe päeva jooksul avardunud mitte ainult selle võrra, et avastasin akadeemikute kommunikatiivsema poole, vaid mulle on ühtäkki selgeks saanud ka tõsiasi, et joogausk on nendes ringkondades, millega kokkupuutes olen, sügaval sees. Tänases astangajooga klassis märkasin veel ühte endist kursusekaaslast. Siis sattusin köögis rääkima teise endise kursusekaaslasega ja praeguse kaasdoktorandiga, kes ka tunnistas, et hakkas hiljuti joogaga tegelema ning nimetas veel kolmandagi tuttava, kes üsna pikalt joogale pühendunud olevat. Siis veel Triinu huvi jooga vastu ja kui järele mõtlen, siis asjale tegi alguse Heidi SDL-s, kui ütles, et ei saa õllele tulla, sest läheb joogasse. Eks see ole avastusretk sellest sarjast, et näed just seda, mida parasjagu näha tahad, aga ikkagi - hämmastav! Mõned arvavad, et jooga on lihtsalt viimane moevidin, mille vaimustus peagi üle läheb, aga mina sead ei usu. Ma kaldun pigem arvama, et meie maailm on ikka rohkem ja rohkem tasakaalust väljas ning me otsime vahendeid, millega ennast tagasi harmooniasse viia. Teiste ja meie endi meile pandud nõudmised on nii kõrgele aetud, et meil on vajadus abivahendi järele, mis meil maksimaalselt keskenduda aitaks. Me usume, et jooga võiks olla seesuguseks vahendiks. Võibolla sai jooga fenomen nüüd väga pealiskaudselt kokku võetud, aga nii ma seda praegu tajun. Esimese astangatunni järel - algkursuse asanaid polegi väga keeruline sisse võtta (eelnev pilatese harrastamine on painduvust ja tasakaalu vististi kasvatanud), aga õige ja pingevaba hingamine on ooper omaette. Ega seda asjata aastaid ei õpita... Homme lähen ja proovin, mismoodi tundub kundalin.