Tseremoonia

Ma kardan, et ma olen oma tegudega ära teeninud tseremooniafoobi maine. Vähemasti mis puudutub igasuguseid akadeemilisi aktusi, tähtpäevi jne - kõikvõimalikele seesugustele üritustele pole ma kas sihilikult läinud või olen neist kogemata ilma jäänud. Eelviimatine sündmus oli meil sotsiaal- ja kasvatusteaduste uue õppehoone ehk Virta ehk (elektri)voolu ehk minu töötoa asukoha sisseõnnistamine möödunud esmaspäeval. Mul oli plaanis avamisele minnagi, aga siis mõtlesin jooksvalt Lindaga lõunale minna, kuna me polnud ammu näinud ja ta oli Tamperes käimas. Lõuna venis aga oodatust pikemaks ja mul oli piinlik/tarbetu ära ka joosta. Nii jõudsingi avamistseremooniale kohale parajasti siis, kui rahavas hakkas saalist välja valguma. Vaimusilmas kangastus midagi väga tuttavlikku seoses Tartu ülikooli bakalaureuse lõpuaktusega... Aga seda toredam oli atmosfäär tunnike hiljem Virtas meie korruse köögis, kus köögilaua ümber ja veiniklaasi taga mõnusasti ümberkaudsete inimestega tuttavaks saime. Pärast vaatasime helendavast ruudust veel komöödiat kah.
Nii, aga reedel 11. septembril (mis on üleüldse kujunenud nii ajalooliseks päevaks, mitte küll isiklikus plaanis) ma osalesin tseremoonial. Täiesti eesmärgipäraselt. Meil olid nimelt sotsiaalteaduskonna 60. aastapäeva pidustused päevakorral ja olin nõuks võtnud, et lähen vaatan huvi pärast need sotsteadlaste näod üle seal ja viin ennast teaduskonna ajalooga kurssi. Nüüd, kui mul 5 ja pool aastat sama staaži on :) Oh issake, ligi kaks tundi soomekeelseid kõnesid! Mitu kõnelejat rääkisid õnneks läbi huumori- ja irooniaprisma, millele ma kohati sain pihta, aga peab tunnistama, et suur osa jutust läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Üks kõneleja vuristas mingit jube asjalikku teksti paberilt nii rutakalt (vauhtia!), et kiirrong ka järele ei jõuaks. Ja keegi noor daam sotsiaalteadlane-rahvasaadik pidas kõne, millesse oli põimitud väike emotsiooniteater, aga mina sellele küll pihta ei saanud. Kuidagi halekoomiline oli. Kuigi rahvale vist ikka meeldis. Ja viimase pooltunni saime inglisekeelseid kõnesid rahvusvahelistelt külalistelt. Noh, mul läks veel hästi, kuna ma ikka kogu tseremoonia sisust enam-vähem aru sain, kui parajasti konsentreeruda viitsisin. Kujutage aga ette minu soome keelt mitte rääkivate pakistani ja vene päritolu kolleegide kalanägusid peale neid 2,5 tundi... Ma loodan, et nad on omandanud lahtiste silmadega magamise pikkade ülikooliaastate jooksul. Õnneks pakuti tseremooniamaratoni vastu pidanutele šampust ja vaarikatorti, mis veidigi traumat kompenseeris.
Arvan, et ma jään pigem tseremooniafoobiks ka edaspidi.