Lõpud ja algused
Turus on viimaks käidud ning viimased kodinad Tamperre toodud. Mitu kotitäit kraami seisab nukralt elutoa põrandal ja ootab ärapaigutamist. Mulle tundub, et meie korteris ei ole enam nurgakestki mõne lisanduva eseme jaoks. Just täpselt kolm aastat läks selleks, et asjade ülekülluse tunne tekitada. Mitte et meil nüüd kõndimiseks ruumi poleks enam, aga avarust on kappides justkui vähevõitu ja kohutavalt häirib, kui asju ei saa enam kätte ilma, et midagi muud esmalt liigutama peaks. Ei siis muud, kui hakata mõtlema, millest loobuda. Täna näiteks kõndis Javi vana lauaarvuti meie juurest minema. Esialgu küll Javi töö juurde, aga ega tal vaesekesel sealgi enam pikka pidu ole. Nüüd on meil ainult kaks läpakat ja töölaua ümber on lausa rõõm toimetada. Täitsa uskumatu, kui palju ruumi üks lauaarvuti võtab! Riidekappi ma suve algul juba revideerisin ning vähemasti 20 riideeset viisin taaskasutuskonteinerisse, aga paistab, et sorteerimistöö läheb uuele ringile.
Ja kui algustest juba juttu tuli, siis reedel oli esimene doktoriseminar ning sain juhendajalt tagasisidet oma uurimisprojektile. Üsna konstruktiivne tagasiside tuli. Mitte väga positiivne, aga kasulik ja edasiaitav igal juhul. Nüüd on mul täpselt homme kl 15.45-ni aega, et uurimisprojekt ümber kirjutada ja doktorikooli taotlus teele saata. Ma lähen muidugi maksimumi peale välja ja taotlen doktorikooli kuulumist neljaks aastaks, kuid mis minu tegelikud šansid selle koha endale saamiseks on...? Juhendaja väljendas ennast niimoodi, et nelja-aastane doktorikooli koht on sama, mis Bingo-loto peavõit :) Eriti lootusrikas olukord just ei tundu, aga mis mul kaotada on, eks?
Ahjaa, selline kiitika tuli ka muide, et võiksin kirjutada lühemate lausetega ehk siis laused keskmiselt kaheks hakkida. Sellele on varem ka tähelepanu osutatud, et ma armastavat liiga keerukaid lauseid konstrueerida. Kuna seesugune nõuanne tuli, siis ma muidugi püüan ennast parandada. Eriti kuna akadeemikud nii paremaks peavad. Samas aga, milleks siis keel, kui sellega üldse enam mängida ei lasta? Kas ei juhtu peagi nii, et hakkame kõik kirjutama mingit lihtsustatud teksti, mis süvenemist üldse ei vaja?
Ja kui algustest juba juttu tuli, siis reedel oli esimene doktoriseminar ning sain juhendajalt tagasisidet oma uurimisprojektile. Üsna konstruktiivne tagasiside tuli. Mitte väga positiivne, aga kasulik ja edasiaitav igal juhul. Nüüd on mul täpselt homme kl 15.45-ni aega, et uurimisprojekt ümber kirjutada ja doktorikooli taotlus teele saata. Ma lähen muidugi maksimumi peale välja ja taotlen doktorikooli kuulumist neljaks aastaks, kuid mis minu tegelikud šansid selle koha endale saamiseks on...? Juhendaja väljendas ennast niimoodi, et nelja-aastane doktorikooli koht on sama, mis Bingo-loto peavõit :) Eriti lootusrikas olukord just ei tundu, aga mis mul kaotada on, eks?
Ahjaa, selline kiitika tuli ka muide, et võiksin kirjutada lühemate lausetega ehk siis laused keskmiselt kaheks hakkida. Sellele on varem ka tähelepanu osutatud, et ma armastavat liiga keerukaid lauseid konstrueerida. Kuna seesugune nõuanne tuli, siis ma muidugi püüan ennast parandada. Eriti kuna akadeemikud nii paremaks peavad. Samas aga, milleks siis keel, kui sellega üldse enam mängida ei lasta? Kas ei juhtu peagi nii, et hakkame kõik kirjutama mingit lihtsustatud teksti, mis süvenemist üldse ei vaja?
Comments