Sõjakas herilane

Tunnen end parajasti herilasena, metsiku, sõjaka herilasena. Kui mul praegu astel käepärast oleks, torgiks sellega kõiki teele juhtuvaid. Noh, eks mu keel on ka peaaegu sama vahe, nii et vahet pole, olen tegudele asunud. Kuna rohkem vaenlasi võtta pole, siis saab Javi täna kõik sutsakad omale. Ise on süüdi, kui aru ei saa, et parem ärgu ärritagu vihast herilast, vaid hoidku eemale.
Ma tahan, et ma oskaks uurimisplaani teha, mis oleks fokusseeritud, aga samas universaalne ja sobiks kõikvõimalikeks stipendiumitaotlusteks. Miks on need taotlused vaja esitada nüüd ja kohe, nüüd, kui mul pole üldse aega veel olnud, et keskenduda ja välja mõelda, mida ja mismoodi ma päriselt uurida tahan? Ja igasugu muud asjad sajavad ka just nüüd robinal kaela, nüüd, kus ma kõige parema meelega iga päev joogas käiks ja erinevaid joogaliike katsetaks (mis tuletab meelde, et ka joogas võin ma sõjakaks muutuda, kui sinna veel palju itsitavaid tütarlapsi uudistama tekib – mingu kinno või kuhugi itsitama, lasku mul mediteerida) ning oma kabinetis rahulikult kirjandusega tutvuks, selle asemel, et asju formuleerida ja esitada. Jõuamegi asja juurde. Sellel nädalal pole ma veel joogasse jõudnudki, sest kõige muu esmajärgulisemaga tuleb tegeleda. Hirmus! Ja juba praegu on mu väikesed juhtmed kokku jooksnud sellest, et keegi kodus küsib, miks ma nii hilja koju jõudsin, kus ma olin, miks ma telefonile ei vastanud (no kas ma siis ei öelnud juba piisavalt selgelt, et joogas ma ei saa telefoni sisse jätta, kuna minu kott koos telefoniga on sealsamas joogasaalis?), ja et siis alles süüa hakkame meisterdama, kui mina viimaks koju jõuan. Ja otse loomulikult sööme niiviisi mingil ülihilisel kellaajal. No kas ei võinud siis ilma minuta kokata, kui inimesel aega oli ja isegi ootas juba, millal ma tulen? Turus ma näiteks polekski sellisel juhul süüa teinud, oleks lihtsalt midagi käepärast põske pistnud. Siin aga asjad nii ei käi. Noh, eks ma harjun jälle.
Ja kõige tipuks mingid kummalised arved ja kummalised viisid, mismoodi neid esitatakse, mingid etteheitmised, lisaks meeletu tuleviku planeerimine ja maeiteamisveel. Tean küll! Need purunevad ja tühjenevad rattakummid, mis on viimase nädala aja maagia, ning sellega seoses vaevarikkad ning vastupidiselt enesele lubatule haruharvad tööle ja koju pedaalimised. Ei ole normaalne, kui päevas tuleb kolm korda tagakummi pumbata, olgugi, et see sai kõigest üleeile välja vahetatud. Mulle hirmasasti meeldib rattaga kihutada, ka pikki vahemaasid, aga see... on kannatus. Ma praegu üldse ei jaksa. Ma olen sõjakas ja sellepärast lähen kohe ära magama lootes, et hommikuks olen unustanud, kuhu minu sõjakirves on maetud.