Need tüütud soovituskirjad

Kiire, kiire, kiire. Ma kujutasin ette, et ülikoolis tööle asudes valin ise oma töö tempo, et vähemasti alguses loen vaikselt kirjandust ja elan nö sisse. Aga kus sa sellega! Esimine kuu on olnud üks paras rapsimine. Praeguseks on kaks doktorikooli kandidatuuri koos kogu dokumendilaviiniga esitatud ja järgneva kahe päeva jooksul tuleb teele saata veel kaks stipendiumitaotlust. Soovituskirjadega on peavalu nagu ikka. Küsisin küll juhendajalt varakult nõusolekut soovituskirjade kirjutamiseks, aga ikka on tunne, et minu peamine ülesanne on tal sabas joosta ja korduvalt paluda asi ära teha. Olen ka mõne muu doktorandiga sellel teemal vestelnud ja kokkuvõte on sama - juhendajalt soovituskirja saamine on peaaegu alati keeruline. Ma mõistan inimlikke põhjuseid selle taga, aga leian samas, et soovituskirjade kirjutamine on siiski osa nende tööst, mitte mingi eriline teene. Või? Teades, kui punktuaalsed siin Soomes avalduste ja kogu nendega kaasaskäiva krempli õigeaegse laekumise osas ollakse, on oht selleks, et nõutud materjalide pooliku esitamise eest jääd kandideerimisel lihtsalt kõrvale.
Praegu hoian kahte pöialt nende kahe järgneva soovituskirja osas. Nimelt oli proua juhendaja reedel haigevoodisse langenud. Äkki saab esmaspäevaks siiski tervemaks?