Lugemine on mu töö :)
Mulle on antud täiesti erakordne võimalus lugeda (mida ma võibolla üle kõige elus armastan!), mõtiskleda loetu üle, aina uuesti ja uuesti vaimustuda-innustuda ja saada selle eest palka!
Mõnede sündmuste ajel olen täna eilsest enam kindel, et doktorandina ei peaks ma seda iseenesestmõistetavana võtma ning peaksin olema jätkuvalt tänulik selle võimaluse eest. Aga tänulikkusetunne ei peaks olema seotud süütundega ning mul on hea meel, et ma sellest viimaks aru hakkan saama. Kohe seletan, miks ja kuidas.
Septembris sain tuttavaks Douglasega, ühe teise doktorandiga, kes on pärit Bahamalt ja külastab mind vahetevahel töö juures, kui tal Toijalast (kus ta oma soomlannast naise ja lastega elab) Tamperre asja on. Räägime maast ja ilmast, peamiselt Soome "multikultuursest" ühiskonnast ja kultuuridevahelistest erinevustest. Oleme rääkinud ka doktorandielu praktilisest küljest Soomes. Kirjutame mõlemad stipendiumitaotlusi, et järgmistel aastatel oma õpinguid finantseerida. Douglas oli algusest peale siiralt uudishimulik minu võimaluse üle töökabinetile ning uuris, kuidas mul õnnestus ülikooli poolt palgatud saada. Adun väikest kadedust, põhjendatut, sest samamoodi tunneksin vastupidises olukorras isegi. Korrutan talle, et minu töösuhe kestab teadaolevalt vaid aasta lõpuni ja tulevik paistab üsna ehku peal. Douglas siis uurib, millega ma töö ajal tegelen. Naljakas, aga olen tundnud vajadust ennast miskitmoodi õigustada ja näidata, et ma ei tegele siin suvalise guugeldamise ja soojas kabinetis mõnulemisega, vaid tõepoolest valmistan ennast päevast päeva ette uurimuse läbiviimiseks ja doktoritöö kirjutamiseks.
Tundsin varem tema küsimustele vastates ebamugavustunnet, aga täna jõudis kohale, et ei, ma ei pea seda tundma ja ennast kuidagi õigustama. Sellele teadmisele jõudmine võttis küpsemisaega, aga nüüd ma tean, et mul on õigus ennast hästi tunda. Minu ülesanne on vaid tänulikkust tunda praeguse eluhetke eest ning tööd teha. Nii lihtne see ongi. Töötegemise isu on suur, eriti kuna iga päev avastan kirjandust, mida endasse neelata tahan. Vaid kannatlikkust on vaja, et kõike tarvilikku jõuda, ja tarkust on vaja, et osata valida.
Näiteks täna tekkis jälle võimalus sukelduda Anu Hirsiaho "Shadow Dynasties" (laialipaisatud dünastiate) maailma. Iga lehekülg selles on paeluv ja annab mõtlemisainet ning juhatab uute põnevate kirjatükkideni. Kahju, et enamus kirjandusest UTA raamatukogus kättesaadav pole. Nii tuleb guugeldada ja selle põhjal otsustada, mis raamatud edasist jahtimist väärivad. Mõned asjad aga tunduva nii olulised, et tahan need endale tellida. Näiteks mitmed Ruth Behari kirjutised lausa nõuavad, et need minu laual olemas oleksid. Ka eestikeelse kirjanduse lugemise järele on vajadus suur. Õnneks on mul nüüd olemas Leelo Tungali "Seltsimees laps" ning "Samet ja saepuru". Samuti vene ulme antoloogiad "Muumia" ja "Munk maailma äärel". Neid ma loen mõnuga hommikuti ja õhtuti bussis. Elu on ilus.
Mõnede sündmuste ajel olen täna eilsest enam kindel, et doktorandina ei peaks ma seda iseenesestmõistetavana võtma ning peaksin olema jätkuvalt tänulik selle võimaluse eest. Aga tänulikkusetunne ei peaks olema seotud süütundega ning mul on hea meel, et ma sellest viimaks aru hakkan saama. Kohe seletan, miks ja kuidas.
Septembris sain tuttavaks Douglasega, ühe teise doktorandiga, kes on pärit Bahamalt ja külastab mind vahetevahel töö juures, kui tal Toijalast (kus ta oma soomlannast naise ja lastega elab) Tamperre asja on. Räägime maast ja ilmast, peamiselt Soome "multikultuursest" ühiskonnast ja kultuuridevahelistest erinevustest. Oleme rääkinud ka doktorandielu praktilisest küljest Soomes. Kirjutame mõlemad stipendiumitaotlusi, et järgmistel aastatel oma õpinguid finantseerida. Douglas oli algusest peale siiralt uudishimulik minu võimaluse üle töökabinetile ning uuris, kuidas mul õnnestus ülikooli poolt palgatud saada. Adun väikest kadedust, põhjendatut, sest samamoodi tunneksin vastupidises olukorras isegi. Korrutan talle, et minu töösuhe kestab teadaolevalt vaid aasta lõpuni ja tulevik paistab üsna ehku peal. Douglas siis uurib, millega ma töö ajal tegelen. Naljakas, aga olen tundnud vajadust ennast miskitmoodi õigustada ja näidata, et ma ei tegele siin suvalise guugeldamise ja soojas kabinetis mõnulemisega, vaid tõepoolest valmistan ennast päevast päeva ette uurimuse läbiviimiseks ja doktoritöö kirjutamiseks.
Tundsin varem tema küsimustele vastates ebamugavustunnet, aga täna jõudis kohale, et ei, ma ei pea seda tundma ja ennast kuidagi õigustama. Sellele teadmisele jõudmine võttis küpsemisaega, aga nüüd ma tean, et mul on õigus ennast hästi tunda. Minu ülesanne on vaid tänulikkust tunda praeguse eluhetke eest ning tööd teha. Nii lihtne see ongi. Töötegemise isu on suur, eriti kuna iga päev avastan kirjandust, mida endasse neelata tahan. Vaid kannatlikkust on vaja, et kõike tarvilikku jõuda, ja tarkust on vaja, et osata valida.
Näiteks täna tekkis jälle võimalus sukelduda Anu Hirsiaho "Shadow Dynasties" (laialipaisatud dünastiate) maailma. Iga lehekülg selles on paeluv ja annab mõtlemisainet ning juhatab uute põnevate kirjatükkideni. Kahju, et enamus kirjandusest UTA raamatukogus kättesaadav pole. Nii tuleb guugeldada ja selle põhjal otsustada, mis raamatud edasist jahtimist väärivad. Mõned asjad aga tunduva nii olulised, et tahan need endale tellida. Näiteks mitmed Ruth Behari kirjutised lausa nõuavad, et need minu laual olemas oleksid. Ka eestikeelse kirjanduse lugemise järele on vajadus suur. Õnneks on mul nüüd olemas Leelo Tungali "Seltsimees laps" ning "Samet ja saepuru". Samuti vene ulme antoloogiad "Muumia" ja "Munk maailma äärel". Neid ma loen mõnuga hommikuti ja õhtuti bussis. Elu on ilus.
Comments
lihtsalt
:)