Dieet Madriidi moodi
Väike irooniaviispäevak Madriidis - see on vast õigeim väljend meie seekordse puhkuse kirjeldamiseks. Reis algas kenasti. Lennud olid hilinemisteta ning neljapäeva õhtuks olime läbi Helsingi ja Amsterdami Madriidis. Edasi õhtusöök Javi venna pool, Barajase lennujaama vahetus läheduses. Taaskohtumisrõõm, imetore Natalia, uinuv prints Pablo, maitsev toit ja vein. Järgmisel päeval sõime rikkaliku riisi ja mereandide lõunasöögi galiitsia restoranis laiemas perekonnaringis. Nädal tõotas kulgeda perekondlike kohtumiste, võrratu söögi ja joogi ning päikese seltsis just nii, nagu olime vilus sügiseses Tamperes unistanud.
Öösel vastu laupäeva aga algas ootamatu trall. Javi jooksis iga natukese aja tagant peldikusse ja oksendas mis kole. Iga kord, kui mu silmalaud raskeks muutusid ja uni saabumas oli, hüppas Javi vandudes püsti ja kihutas tuhatnelja kempsu. Tol ööl ei maganud ei Javi ise, mina ega Marta, Javi ema. Ootasime hommikut ja palusime omi jumalaid, et see kõik kiiresti lõppeks. Javi süüdistas galiitsia restorani valget veini (?!?) ja oma veiniaplust. Mina kergitasin selle peale kulmu ja ei arvanud esialgu midagi. Takseerisin oma kõhu siseelu ja leidsin, et pole mingeid tundemärke, mis viitaksid, et minuga peaks midagi sarnast juhtuma hakkama.
Javi kannatusi oli kole vaadata ning lõppude lõpuks tuli kõigil keskpäevaks vormis olla, et Pablo ristimistseremooniast osa saada. Pablo ristimine oli meie reisi ametlik põhjus. Nii ei tahtnud hommiku edenedes keegi tõstatada hüpoteesi sellest, kas Javi üldse saab sinna minna. Õnneks polnud teda seekord ristiisana üles seatud. Kui viimane hetk end ristimiseks valmis seada kätte jõudis, oli ometigi selge, et Javi olukord pole sugugi parem. Üksmeelselt sai otsustatud, et mina lähen ristsetele koos Javi emaga ja Javi peab voodisse jääma. Unepuudusele vaatamata tundsin end suht vormis olevat. Hüppasin voodist välja ja asusin agaralt seelikut triikima. Järsku tundsin, et olemine kisub hõljuvaks ja sees hakkab pöörama. Jätsin triikimise, istusin hetkeks voodile ja järgmisel hetkel hoidsin juba peldikupoti ümbert kinni. Nii olin siis minagi nagu imeväel pidustusteks kõlbmatuks muutunud ja ronisin alandlikult tagasi voodisse. Javil tõusis palavik ja selga lõi selline valu, et peldikusse tuli sõna otseses mõttes roomata. Marta, murest murtud, jättis meid haigevoodisse ja läks siiski ristsetele.
Mõne tunni pärast koju tagasi jõudes leidis Marta meid endiselt voodist. Javi oli okseralli lõpetanud, mina enam enne õhtut ei oksendanud, hoopis sitarattarihm oli katki läinud. Rulood olid alla lastud, rääkida ei olnud jaksu, seljalihased valutasid nii, et viit minutitki ei saanud ühes asendis olla, keerutasime aga küljelt küljele, magasime, ärkasime, virelesime, magasime, sundisime end lonkshaaval vett manustama. Marta pidas operatiivkõne arstist venna Carlosega. Meil diagnoositi telefoni teel mingi kõhuviirus, kästi rohkesti vedelikku tarbida ja edasi dieta blancale minna (tähendab ilmselt vähest ja kergestiseeditat toitu, peab Javi käest küsima täpset tõlget) - naturaalne jogurt, riis, kala, sai, õun jms. Asjatundja lubas, et 24 tunni möödudes oleme tõenäoliselt jälle vormis. See tundus olukorda arvestades kõlvatu naljana.
Marta tegutses kahel rindel. Käis haigetoas olukorda uurimas, tõi meile vett kohale, päris meie söögiisu kohta, kohendas tekke ja lohutas. Teise toas pidas aga telefonivalvet. Telefon helises iga natukese aja tagant ja igasugused perekonnaliikmed pärisid meie seisundi kohta, arendasid teooriaid meie viiruse päritolu üle, jagasid oma dieediretsepte kõhuhaiguse puhul ning soovisid meile kiiret paranemist. Meie siis kuulasime itsitades neid reportaaže ning üritasime arvata, vastavalt Marta kõnemaneerile, millise helistajaga parajasti tegu on.
Öö algas jälle kohutavalt, sest mitte üheski asendis ei olnud võimalik seljavalu tõttu uinuda. Hommikuks olime mõlemad palju paremas vormis. Käisime duši all ja otsustasime midagi hommikusöögiks võtta, dieettoitude repertuaarist muidugi. Millegipärast Javi olukord paranes silmnähtavalt, aga minul oli hommikusöögi järel jälle nõrk olemine. Seejärel saabus perekond meid lõbustama. Söödi ja joodi ja arendati nelja-viit dialoogi läbisegi, nagu ikka. Söögiisu polnud karvavõrdki, praekala hais ajas iiveldama, õlust-veinist ei tahtnud mõeldagi. Midagi püüdsin siiski manustada, et mitte päris ära vajuda. Kui otsustsin tükikese võileivatorti ampsata, pistis perekond kisendama. Selles olevat tomatit, paprikat ja, oh õudust - majoneesi! See kombinatsioon pidavat kõige hullem dieedi rikkumine olema. Poetasin võileivatorditükikese ehmunult lauale tagasi. Huvitaval kombel leidsid kõik, kusjuures peaaegu üksmeelselt, et koka, vinnutatud liha, õunad, praetud valge kala ja isegi vein ning suitsulõhe teevad mulle seevastu head. Otsustasin, et ma ei hakka siiski sööma värke, millest mõtleminegi mul südame pahaks ajab. Parem juba näljas olla. Ma kaua ei jaksanud nendega olla, väsisin, ja läksin magama. Õues säras aga päike.
Õhtu eel vedas Javi mu siiski õue värske õhu kätte. Tiirutasime pea paar tundi ümbruskonna villade juures. Nende kiviaiad ulatuvad nii kõrgele, et majade aknaid ei näe, katuseid palistavad tornikesed ning poolte majade arhitektuur mõjub araabialikult. Selgus, et mitmete villade näol ongi tegemist araabia maade konsulaaresindustega. Mõnus elu neil seal hiigelsuurtes jahedates kivimajades taevani kõrguvate kiviaedade privaatses rüpes, lõhnavate mändide varjus ja rohi rohetamas, samal ajal kui avalikel murulappidel valitseb kõrb.
Järgmisel päeval sõitsime Javi isaga Valmojadosse. See on endiselt veinitootmise ja teraviljakasvatusega end elatada püüdev külake (Eesti mõistes väike linnake) Madriidi lähistel, kus Javi isapoolsel perekonnal on põlde ja kuus päeva nädalas nukralt tühjana seisev maamaja. Javi isa on perekonnast ainus, kes pole päriselt linnastunud ja võtab kord nädalas ette reisi külasse ja majja, kus aeg seisab. Ometi on temagi piisavalt laisk, et seal külas enam tööd teha. Ehitab ühes toas hoopis elektrirongide ja muude vidinatega miniatuurmaastikku ning kui leidub kompanjone, siis mängib pinksi ja piljardit. Järelejäänud maadel on rentnikud ja tulu sealt vaevalt tõuseb, kui ise põllutöid ei tee. Aastaid tagasi kasvatati nendegi peres viinamarju ja tehti veini, aga nüüd pole enam südamega tegijaid. Javil on selle külaga ometigi side säilinud, iga kord, kui ta Madriidis käimas on, veedetakse ka päev Valmojados. Nii olen minagi seal nendega mitu korda käinud. Kontrast, mille Valmojado kõigest 45 km kaugusel asuva Madriidiga võrreldes tekitab, on täiesti hämmastav. Vähemalt pealiskaudsel vaatlemisel on Valmojado ikka veel traditsiooniline küla, kus kõik tunnevad kõiki põlvkondade lõikes, tulijat kostitatakse kõige hea ja paremaga ning võetakse aega, et ka keset kiiret tööpäeva mööduja/kliendi/külalisega veidi juttu puhuda. Valmojado inimesed räägivad teistmoodi ja teistel teemadel, käivad teistmoodi riides ning põlgavad linnastumist ja Madriidi elu. On täiesti tavaline, et kohalikult veinitootjalt veini ostes antakse alati lisapudel kingituseks kaasa. Seekord langes Javi isale üht vana tuttavat kohates "saagiks" aga kaks äsja kütitud jänest ning 4 liitrit kodust dessertveini.
Dieediteema juurde tagasi pöördudes, Javi pistis Valmojado kohalikus restoranis, kus me varasematel aegadel nii mõnegi rikkaliku lõuna oleme nautinud, põrsakintsu pintslisse samal ajal kui mina ei saanud supigagi hakkama. Igasugune toidulõhn ajas iiveldama ning kõhus algas meeletu gaaside rünnak. Õhtusöök jäi sisuliselt ära, aga see-eest sai ära vaadatud kolme tunni jagu tõsielusarju teemadel "Hispaanlased maailmas" ja "Madriidlased maailmas". Igati hariv, pealegi polnud keeleprobleeme seekord absoluutselt.
Teisipäevaks olin mina ise ehk sõin pirtsutamata ja ohtralt kõike, mida ette kanti. Kõik olid rõõmsad. See viimane täisväärtuslik päev päästis me Madriidi-reisi nii meie endi kui perekonna silmis. Ütlesin Javile, et vaata, Pablo on tegelikult väike deemon, kes maksis meile kätte jumalavallatu jutu eest, et lähme Madriidi õgima ja toome Pablo ristsed vaid ettekäändeks. Solvus, kurivaim, ja saatis meile viiruse :) Tegelikult vaevalt et on mõtet viiruses meie reedest galiitsia lõunasööki või mingit muud gulinaarprodukti süüdistada. Madriidis rändab ringi üks kõhuviirus, mis muidki pereliikemid enne ja pärast meid maha niitis. Vahe ainult selles, et kedagi ei rünnanud ta nii agressiivselt ja häbematult (arvestades meie nappi viit puhkusepäeva), kui meid. Muuseas, ma mõtlen tõsimeeli, et me olime selle kõhuviiruse ja pealesunnitud dieedi oma kõrgeleaetud materiaalsete ootustega ära teeninud. Vot selline omapärane Madriidi-puhkus siis.
Öösel vastu laupäeva aga algas ootamatu trall. Javi jooksis iga natukese aja tagant peldikusse ja oksendas mis kole. Iga kord, kui mu silmalaud raskeks muutusid ja uni saabumas oli, hüppas Javi vandudes püsti ja kihutas tuhatnelja kempsu. Tol ööl ei maganud ei Javi ise, mina ega Marta, Javi ema. Ootasime hommikut ja palusime omi jumalaid, et see kõik kiiresti lõppeks. Javi süüdistas galiitsia restorani valget veini (?!?) ja oma veiniaplust. Mina kergitasin selle peale kulmu ja ei arvanud esialgu midagi. Takseerisin oma kõhu siseelu ja leidsin, et pole mingeid tundemärke, mis viitaksid, et minuga peaks midagi sarnast juhtuma hakkama.
Javi kannatusi oli kole vaadata ning lõppude lõpuks tuli kõigil keskpäevaks vormis olla, et Pablo ristimistseremooniast osa saada. Pablo ristimine oli meie reisi ametlik põhjus. Nii ei tahtnud hommiku edenedes keegi tõstatada hüpoteesi sellest, kas Javi üldse saab sinna minna. Õnneks polnud teda seekord ristiisana üles seatud. Kui viimane hetk end ristimiseks valmis seada kätte jõudis, oli ometigi selge, et Javi olukord pole sugugi parem. Üksmeelselt sai otsustatud, et mina lähen ristsetele koos Javi emaga ja Javi peab voodisse jääma. Unepuudusele vaatamata tundsin end suht vormis olevat. Hüppasin voodist välja ja asusin agaralt seelikut triikima. Järsku tundsin, et olemine kisub hõljuvaks ja sees hakkab pöörama. Jätsin triikimise, istusin hetkeks voodile ja järgmisel hetkel hoidsin juba peldikupoti ümbert kinni. Nii olin siis minagi nagu imeväel pidustusteks kõlbmatuks muutunud ja ronisin alandlikult tagasi voodisse. Javil tõusis palavik ja selga lõi selline valu, et peldikusse tuli sõna otseses mõttes roomata. Marta, murest murtud, jättis meid haigevoodisse ja läks siiski ristsetele.
Mõne tunni pärast koju tagasi jõudes leidis Marta meid endiselt voodist. Javi oli okseralli lõpetanud, mina enam enne õhtut ei oksendanud, hoopis sitarattarihm oli katki läinud. Rulood olid alla lastud, rääkida ei olnud jaksu, seljalihased valutasid nii, et viit minutitki ei saanud ühes asendis olla, keerutasime aga küljelt küljele, magasime, ärkasime, virelesime, magasime, sundisime end lonkshaaval vett manustama. Marta pidas operatiivkõne arstist venna Carlosega. Meil diagnoositi telefoni teel mingi kõhuviirus, kästi rohkesti vedelikku tarbida ja edasi dieta blancale minna (tähendab ilmselt vähest ja kergestiseeditat toitu, peab Javi käest küsima täpset tõlget) - naturaalne jogurt, riis, kala, sai, õun jms. Asjatundja lubas, et 24 tunni möödudes oleme tõenäoliselt jälle vormis. See tundus olukorda arvestades kõlvatu naljana.
Marta tegutses kahel rindel. Käis haigetoas olukorda uurimas, tõi meile vett kohale, päris meie söögiisu kohta, kohendas tekke ja lohutas. Teise toas pidas aga telefonivalvet. Telefon helises iga natukese aja tagant ja igasugused perekonnaliikmed pärisid meie seisundi kohta, arendasid teooriaid meie viiruse päritolu üle, jagasid oma dieediretsepte kõhuhaiguse puhul ning soovisid meile kiiret paranemist. Meie siis kuulasime itsitades neid reportaaže ning üritasime arvata, vastavalt Marta kõnemaneerile, millise helistajaga parajasti tegu on.
Öö algas jälle kohutavalt, sest mitte üheski asendis ei olnud võimalik seljavalu tõttu uinuda. Hommikuks olime mõlemad palju paremas vormis. Käisime duši all ja otsustasime midagi hommikusöögiks võtta, dieettoitude repertuaarist muidugi. Millegipärast Javi olukord paranes silmnähtavalt, aga minul oli hommikusöögi järel jälle nõrk olemine. Seejärel saabus perekond meid lõbustama. Söödi ja joodi ja arendati nelja-viit dialoogi läbisegi, nagu ikka. Söögiisu polnud karvavõrdki, praekala hais ajas iiveldama, õlust-veinist ei tahtnud mõeldagi. Midagi püüdsin siiski manustada, et mitte päris ära vajuda. Kui otsustsin tükikese võileivatorti ampsata, pistis perekond kisendama. Selles olevat tomatit, paprikat ja, oh õudust - majoneesi! See kombinatsioon pidavat kõige hullem dieedi rikkumine olema. Poetasin võileivatorditükikese ehmunult lauale tagasi. Huvitaval kombel leidsid kõik, kusjuures peaaegu üksmeelselt, et koka, vinnutatud liha, õunad, praetud valge kala ja isegi vein ning suitsulõhe teevad mulle seevastu head. Otsustasin, et ma ei hakka siiski sööma värke, millest mõtleminegi mul südame pahaks ajab. Parem juba näljas olla. Ma kaua ei jaksanud nendega olla, väsisin, ja läksin magama. Õues säras aga päike.
Õhtu eel vedas Javi mu siiski õue värske õhu kätte. Tiirutasime pea paar tundi ümbruskonna villade juures. Nende kiviaiad ulatuvad nii kõrgele, et majade aknaid ei näe, katuseid palistavad tornikesed ning poolte majade arhitektuur mõjub araabialikult. Selgus, et mitmete villade näol ongi tegemist araabia maade konsulaaresindustega. Mõnus elu neil seal hiigelsuurtes jahedates kivimajades taevani kõrguvate kiviaedade privaatses rüpes, lõhnavate mändide varjus ja rohi rohetamas, samal ajal kui avalikel murulappidel valitseb kõrb.
Järgmisel päeval sõitsime Javi isaga Valmojadosse. See on endiselt veinitootmise ja teraviljakasvatusega end elatada püüdev külake (Eesti mõistes väike linnake) Madriidi lähistel, kus Javi isapoolsel perekonnal on põlde ja kuus päeva nädalas nukralt tühjana seisev maamaja. Javi isa on perekonnast ainus, kes pole päriselt linnastunud ja võtab kord nädalas ette reisi külasse ja majja, kus aeg seisab. Ometi on temagi piisavalt laisk, et seal külas enam tööd teha. Ehitab ühes toas hoopis elektrirongide ja muude vidinatega miniatuurmaastikku ning kui leidub kompanjone, siis mängib pinksi ja piljardit. Järelejäänud maadel on rentnikud ja tulu sealt vaevalt tõuseb, kui ise põllutöid ei tee. Aastaid tagasi kasvatati nendegi peres viinamarju ja tehti veini, aga nüüd pole enam südamega tegijaid. Javil on selle külaga ometigi side säilinud, iga kord, kui ta Madriidis käimas on, veedetakse ka päev Valmojados. Nii olen minagi seal nendega mitu korda käinud. Kontrast, mille Valmojado kõigest 45 km kaugusel asuva Madriidiga võrreldes tekitab, on täiesti hämmastav. Vähemalt pealiskaudsel vaatlemisel on Valmojado ikka veel traditsiooniline küla, kus kõik tunnevad kõiki põlvkondade lõikes, tulijat kostitatakse kõige hea ja paremaga ning võetakse aega, et ka keset kiiret tööpäeva mööduja/kliendi/külalisega veidi juttu puhuda. Valmojado inimesed räägivad teistmoodi ja teistel teemadel, käivad teistmoodi riides ning põlgavad linnastumist ja Madriidi elu. On täiesti tavaline, et kohalikult veinitootjalt veini ostes antakse alati lisapudel kingituseks kaasa. Seekord langes Javi isale üht vana tuttavat kohates "saagiks" aga kaks äsja kütitud jänest ning 4 liitrit kodust dessertveini.
Dieediteema juurde tagasi pöördudes, Javi pistis Valmojado kohalikus restoranis, kus me varasematel aegadel nii mõnegi rikkaliku lõuna oleme nautinud, põrsakintsu pintslisse samal ajal kui mina ei saanud supigagi hakkama. Igasugune toidulõhn ajas iiveldama ning kõhus algas meeletu gaaside rünnak. Õhtusöök jäi sisuliselt ära, aga see-eest sai ära vaadatud kolme tunni jagu tõsielusarju teemadel "Hispaanlased maailmas" ja "Madriidlased maailmas". Igati hariv, pealegi polnud keeleprobleeme seekord absoluutselt.
Teisipäevaks olin mina ise ehk sõin pirtsutamata ja ohtralt kõike, mida ette kanti. Kõik olid rõõmsad. See viimane täisväärtuslik päev päästis me Madriidi-reisi nii meie endi kui perekonna silmis. Ütlesin Javile, et vaata, Pablo on tegelikult väike deemon, kes maksis meile kätte jumalavallatu jutu eest, et lähme Madriidi õgima ja toome Pablo ristsed vaid ettekäändeks. Solvus, kurivaim, ja saatis meile viiruse :) Tegelikult vaevalt et on mõtet viiruses meie reedest galiitsia lõunasööki või mingit muud gulinaarprodukti süüdistada. Madriidis rändab ringi üks kõhuviirus, mis muidki pereliikemid enne ja pärast meid maha niitis. Vahe ainult selles, et kedagi ei rünnanud ta nii agressiivselt ja häbematult (arvestades meie nappi viit puhkusepäeva), kui meid. Muuseas, ma mõtlen tõsimeeli, et me olime selle kõhuviiruse ja pealesunnitud dieedi oma kõrgeleaetud materiaalsete ootustega ära teeninud. Vot selline omapärane Madriidi-puhkus siis.
Comments