Argipäeva meeleheitlused

Hetke hingeseisust lähtuvalt olen praegu arvamusel, et doktorandi tavalise tööpäeva sotsiaalne elu on pärsitud. Seega võib tagantjärele öelda, et esialgsed vastavad eelarvamused on osutunud pigem õigeks ning esimesed joovastavalt positiivsed kogemused said ülehinnatud. Argipäev on see, et enamus ajast ülikoolis istun "rõõmsalt" oma kabinetis ja nokitsen oma asjade kallal. Kolleegide uudishimu minu kui uustulnuka vastu on vaibunud, igaüks ajab oma või oma kliki asja ning minul pole ümbritsevatega enam eriti millestki rääkida. St minu füüsilisest kohalolekust vaadatakse mööda ja ma ei tunne end vestlusesse kaasatuna. Kui ma just ise vestluse algataja ja elavdaja pole, mis teadagi, nõuab ekstra pingutust, eriti seepärast, et ma peaks midagi huvitavat/vaimukat väljendama SOOME keeles. Ahhh! SDL-s võis ka mingitel suvalistel ja isiklikel teemadel lobiseda, põhimõtteliselt iga barbaarsemgi teema, mida ma paremini valdasin, paistis olevat sobilik. Nüüd aga... peaks oskama vestelda mingitel üldhuvitavatel ja/või -aktuaalsetel teemadel (ma ei saa ju iga päev ja igaühega rääkida ilmast ega tema doktoritööst!), kusjuures läbi huumori-/irooniaprisma ning kasutades värvikat keelt. Mul jääb oskustest puudu!
Inglise keelele üle minna aga ei tohi, sest see oleks allaandmine ja kindlaim viis end vabatahtlikult isolatsiooni seada, sest nad kuramused tunnevad end oma tunnistuste põhjal inglise keeles ebakindlalt ja peavad siis ekstra pingutama. Ekstra pingutus aga, teadagi, on vajalik vaid sellele, kellel sellest tulu tõuseb. Minul aga mingit valuutat jagada pole. Lohutan end sellega, et nüüd on möödunud alles kuu ja küll ajapikku õpin ära need sobivad suhtlemisteemad ja -strateegiad. Kui mu kärsitus mulle enneaegselt käkki ei keera!