Antropoloogiadoktorantide esimene õhtusöök
Vahel mõtlen, et olen üks üksindust armastav veidrik, aga minus on tugevalt teine pool ka - ma armastan kohtumisi inimestega, igasugu huvitavaid mõtteid kuulda, ühist keelt leida ja eriarvamusi kohata, hea söök ja vein sinna juurde. Paraku tõden ikka ja jälle, et seda kõike tuleb ette harva. Ei oskagi öelda, kas seda saab osaliselt Soome ühiskonna kinnisuse kaela ajada või on asi miskitmoodi minus eneses kinni. Nüüd, ülikoolis, eriti peale meie antropoloogiapiknikku, hakkasin hellitama lootust, et äkki on meil viimakse olemas see imeline sünergia, mis inimesed tihemini ühe laua ümber kokku toob. Tühjagi!
Nii ma siis otsustasin vaikuse murda ja tegin ise algust kutsudes meie rahvusvahelised antropoloogid Anna, Tanja ja Ali enda juurde õhtusöögile. Mulle tundub, et minu kutse võeti üllatuse, aga suure innuga vastu. Eks me eilse õhtusöögi ajal muidugi arutasime kõige muu seas ka meie akadeemilise keskkonna ja inimestevaheliste kontaktide üle. Täitsa põnev oli kuulata teiste arvamusi. Anna ja Tanja on mitme aasta möödudes juba harjunud siinsete eripäradega, aga Ali, kellel alles teine kuu Tamperes jooksma hakkab, paistab üsna šokeeritud. Ütles, et kuigi soomlased, keda ta töö juures on kohanud, on kõik äärmiselt kenad ja abivalmid inimesed, olevat mina esimene, kes teda tööväliselt kuhugi kutsunud on :) Ali avaldas hämmingut akadeemilise diskussiooni vähesuse üle ülikooli seinte vahel ning küsis, kas nii see siin siis ongi ja kas nii jääbki? Doktoriseminaregi pole kuu aja jooksul toimunud, sest proua professoril on muud kohustused. Ali väitis, et tema ülikoolis Pakistanis oleks see ennekuulmatu - professori puudumine ei ole takistus, küsimus on tahtes kokku saada. Teemadest, mille üle üheskoos arutleda, pole ju kunagi puudust!
Mina aga lugesin hiljuti Anu Hirsiaho doktoriväitekirja eessõna, kus ta rääkis äärmiselt intensiivsetest diskussiooniringidest, mis olevad toimunud kuskil antropoloogide ringkonnas saunalavadel. Üks kahest, kas soomlastel on mingid oma saunalavad ja vestlusringid, kuhu meie ei satu, või on Anu und näinud. Mind muidugi paneb kukalt kratsima oma isiklik olukord - kõik Tampere teadaolevad antropoloogiadoktorid kaitsevad oma dissertatsioonid järgmise aasta lõpuks. Tähendab see siis seda, et ma hakkan omaette doktoriseminare pidama? Veidi masendav väljavaade tõepoolest.
Tol õhtul oli igasugu muidki põnevaid teemasid, millest vestelda jõudsime. Juttu oleks jätkunud palju kauemaksi, kuid teisipäevaõhtu seadis omad piirid. Ma loodan siiralt, et sellele esimesele õhtusöögile järgneb peagi teine. Ükskõik, kas siis uuesti minu pool või kuskil mujal. Meil kõigil on hirmus vajadus üksteisega näost-näkku suhelda, oma mõtteid ja kogemusi jagada. Miks paganama päralt ei pinguta me siis veidikenegi selle nimel, et selliseid olukordi luua?
Nii ma siis otsustasin vaikuse murda ja tegin ise algust kutsudes meie rahvusvahelised antropoloogid Anna, Tanja ja Ali enda juurde õhtusöögile. Mulle tundub, et minu kutse võeti üllatuse, aga suure innuga vastu. Eks me eilse õhtusöögi ajal muidugi arutasime kõige muu seas ka meie akadeemilise keskkonna ja inimestevaheliste kontaktide üle. Täitsa põnev oli kuulata teiste arvamusi. Anna ja Tanja on mitme aasta möödudes juba harjunud siinsete eripäradega, aga Ali, kellel alles teine kuu Tamperes jooksma hakkab, paistab üsna šokeeritud. Ütles, et kuigi soomlased, keda ta töö juures on kohanud, on kõik äärmiselt kenad ja abivalmid inimesed, olevat mina esimene, kes teda tööväliselt kuhugi kutsunud on :) Ali avaldas hämmingut akadeemilise diskussiooni vähesuse üle ülikooli seinte vahel ning küsis, kas nii see siin siis ongi ja kas nii jääbki? Doktoriseminaregi pole kuu aja jooksul toimunud, sest proua professoril on muud kohustused. Ali väitis, et tema ülikoolis Pakistanis oleks see ennekuulmatu - professori puudumine ei ole takistus, küsimus on tahtes kokku saada. Teemadest, mille üle üheskoos arutleda, pole ju kunagi puudust!
Mina aga lugesin hiljuti Anu Hirsiaho doktoriväitekirja eessõna, kus ta rääkis äärmiselt intensiivsetest diskussiooniringidest, mis olevad toimunud kuskil antropoloogide ringkonnas saunalavadel. Üks kahest, kas soomlastel on mingid oma saunalavad ja vestlusringid, kuhu meie ei satu, või on Anu und näinud. Mind muidugi paneb kukalt kratsima oma isiklik olukord - kõik Tampere teadaolevad antropoloogiadoktorid kaitsevad oma dissertatsioonid järgmise aasta lõpuks. Tähendab see siis seda, et ma hakkan omaette doktoriseminare pidama? Veidi masendav väljavaade tõepoolest.
Tol õhtul oli igasugu muidki põnevaid teemasid, millest vestelda jõudsime. Juttu oleks jätkunud palju kauemaksi, kuid teisipäevaõhtu seadis omad piirid. Ma loodan siiralt, et sellele esimesele õhtusöögile järgneb peagi teine. Ükskõik, kas siis uuesti minu pool või kuskil mujal. Meil kõigil on hirmus vajadus üksteisega näost-näkku suhelda, oma mõtteid ja kogemusi jagada. Miks paganama päralt ei pinguta me siis veidikenegi selle nimel, et selliseid olukordi luua?
Comments