Harjutused peale ja sabale
Kuna mu elus eriti midagi põnevat juhtunud pole, vähemalt sellist, millest praegu avalikult kirjutada tahaks, siis räägime jälle harjutustest.
Esmalt vaimsed harjutused stipendiumiavaldustega. Käsil on viienda avalduse ja dokumendipaki ettevalmistamine. Nõme selline. Miks raha ilma kogu selle kremplita ei anta? Ja miks keegi ei ole valmis mõelnud stipendiumiavalduste üldreegleid, mis võimaldaksid, et igale poole võiks saata samad dokumendid, ilma korrigeerimata ja ümber kirjutamata? Ma tean, ma olen laisk, aga oleks ju inimlik? :) Plaanis oli see avaldus enne Madriidi sõitu teele panna, aga igasuguste muude asjaajamistega kokkusattuvalt pole aega olnud ja vaevalt, et ma homme ka jõuan. Jääb siis viimasele minutile. Nagu ikka.
Mu kuuajaline joogakool sai läbi ja nüüd on aeg ülikooli sportimisvõimalusi ära kasutada, sest see on kõige odavam ja lähem kah. Tõttöelda olid mul ülikooli spordihoone suhtes varasema kogemuse põhjal kujunenud teatud eelarvamused. Need mõned korrad, mis ma seal kunagi käisin, oli rahvast ikka rohkem kui inimesi ja mingid eriti koreograafilised tunnid olid, mis mulle hulga komplekse tekitasid. Tundisin end koordineerimatu karuna graatsiliste luikede keskel. Mambod pole minu teema!
Õnneks lähemal vaatlusel on selgunud, et seal on programmis tegelikult päris mitu tundi, mis on täitsa põnevad. Ma olen siin varemgi mõista andnud, et mulle meeldivad rohkem sellised tehnilised lihaseid ja painduvust arendavad harjutused (aga mitte jõusaal!). Pealegi avastasin, et hommikustes tundides on palju-palju vähem rahvast, ja just neis saab teha igasugu mõnusaid harjutusi. Vaba töögraafiku järgi kulgejana on mul suurepärane võimalus just neis hommikustes tundides käia :)
Ülikoolis käib praegu ka üks joogakursus, mis on hästi mõnus. Kahjuks mul langeb see reedeti seminariga kokku ja saan vaid kord nädalas, kolmapäeviti sellest osa võtta.
Eelmisel laupäeval osalesin muide kundalini-jooga 3-tunnisel erikursusel. Ootasin joogakoolis kogu aeg, millal jõuab kätte aeg, kus ka joogafilosoofiast põhjalikumalt räägitakse, aga kursused on siin, vähemalt selles koolis, üles ehitatud rohkem õpetaja instruktsioone järgides praktiseerimisele. Ettenäidatava kordamine võimaldab kohe tegutseda ja ise vähem mõelda. Loomulikult tagab see näiline soorituste kergus tulemuse, kus alati on fan, kunagi pole põrumist. Nii on võimalik, et igas tunnis on uustulnukaid, kes siis ka kohe hea emotsiooni saavad. Joogakooli reedesed kundalini-tunnid olid ainsad, kus ma tundsin, et harjutused on kohati üle minu võimate, tuli pingutada, ennast ületama sundida. Tundsin valu, võitlesin iseendaga. Küsisin endalt, et ehk need konkreetsed praktikad lihtsalt ei sobi mulle. Vastuseid aga kuskilt ei saanud. Seetõttu jäi kundalini-jooga kripeldama. Sinna erikursusele läksingi selleks, et mõista, miks on kundalini-jooga niivõrd teistmoodi.
See oli tõepoolest esimene kursus, kus püüti jooga filosoofilist külge lahti seletada. Ja seekord kogesin kõige erinevamaid emotsioone - rahu, ärritust, valu, roidumust, rõõmu, elevust, tüdimust, kannatamatust, õnne... Peamine vast on, et ma tajusin emotsioonide vikerkaart ja seda, et valust võib kasvada välja nauding. Jäi tunne, et kui võtta igas päevas aega ja pühenduda, siis võib jooga minu jaoks saada milleksi palju enamaks, kui pelgaks füüsiliseks harjutuseks, mida see praegu kahtlemata on. Samal ajal jäin uskuma, et meelte avanemine, mis on jooga üheks peamiseks eesmärgiks, ei võrdu ülitundlikkuse või, kuidas võtta, ka teatud ülitundetuse arendamisega, mis looks barjääri "tavaliste" inimestega ja seni tavapäraseks olnud tegevustega. Varem olid mul mingisugused sellised kartused ja põhjendused, miks mitte joogaga põhjalikumalt tegeleda. Ma nägin joogaga tegelemist sisuliselt mustvalgena - võtta seda väga pealiskaudselt füüsilise harjutusena või äärmiselt sügavalt väga eripärase ja pühendunud elustiilina. Mulle ei meeldinud erinevatel põhjustel kumbki äärmus. Nüüd hakkan mõistma, et on väga individuaalne, mis jooga kellelegi on, kuid eesmärk peaks siiski olema mõista ja praktiseerida joogat vaimsel tasandil ja mõtestatult. Jooga juurde sattudes või teadlikult tulles ei ole eesmärk ju parem painduvus, otsime ikkagi spirituaalset kogemust ja reeglina soovime midagi oma elus või mõtlemises muuta. Näis muidugi, kui palju mul meelekindlust ja sitkust on, et joogale oma elus prioriteetne koht kindlustada.
Esmalt vaimsed harjutused stipendiumiavaldustega. Käsil on viienda avalduse ja dokumendipaki ettevalmistamine. Nõme selline. Miks raha ilma kogu selle kremplita ei anta? Ja miks keegi ei ole valmis mõelnud stipendiumiavalduste üldreegleid, mis võimaldaksid, et igale poole võiks saata samad dokumendid, ilma korrigeerimata ja ümber kirjutamata? Ma tean, ma olen laisk, aga oleks ju inimlik? :) Plaanis oli see avaldus enne Madriidi sõitu teele panna, aga igasuguste muude asjaajamistega kokkusattuvalt pole aega olnud ja vaevalt, et ma homme ka jõuan. Jääb siis viimasele minutile. Nagu ikka.
Mu kuuajaline joogakool sai läbi ja nüüd on aeg ülikooli sportimisvõimalusi ära kasutada, sest see on kõige odavam ja lähem kah. Tõttöelda olid mul ülikooli spordihoone suhtes varasema kogemuse põhjal kujunenud teatud eelarvamused. Need mõned korrad, mis ma seal kunagi käisin, oli rahvast ikka rohkem kui inimesi ja mingid eriti koreograafilised tunnid olid, mis mulle hulga komplekse tekitasid. Tundisin end koordineerimatu karuna graatsiliste luikede keskel. Mambod pole minu teema!
Õnneks lähemal vaatlusel on selgunud, et seal on programmis tegelikult päris mitu tundi, mis on täitsa põnevad. Ma olen siin varemgi mõista andnud, et mulle meeldivad rohkem sellised tehnilised lihaseid ja painduvust arendavad harjutused (aga mitte jõusaal!). Pealegi avastasin, et hommikustes tundides on palju-palju vähem rahvast, ja just neis saab teha igasugu mõnusaid harjutusi. Vaba töögraafiku järgi kulgejana on mul suurepärane võimalus just neis hommikustes tundides käia :)
Ülikoolis käib praegu ka üks joogakursus, mis on hästi mõnus. Kahjuks mul langeb see reedeti seminariga kokku ja saan vaid kord nädalas, kolmapäeviti sellest osa võtta.
Eelmisel laupäeval osalesin muide kundalini-jooga 3-tunnisel erikursusel. Ootasin joogakoolis kogu aeg, millal jõuab kätte aeg, kus ka joogafilosoofiast põhjalikumalt räägitakse, aga kursused on siin, vähemalt selles koolis, üles ehitatud rohkem õpetaja instruktsioone järgides praktiseerimisele. Ettenäidatava kordamine võimaldab kohe tegutseda ja ise vähem mõelda. Loomulikult tagab see näiline soorituste kergus tulemuse, kus alati on fan, kunagi pole põrumist. Nii on võimalik, et igas tunnis on uustulnukaid, kes siis ka kohe hea emotsiooni saavad. Joogakooli reedesed kundalini-tunnid olid ainsad, kus ma tundsin, et harjutused on kohati üle minu võimate, tuli pingutada, ennast ületama sundida. Tundsin valu, võitlesin iseendaga. Küsisin endalt, et ehk need konkreetsed praktikad lihtsalt ei sobi mulle. Vastuseid aga kuskilt ei saanud. Seetõttu jäi kundalini-jooga kripeldama. Sinna erikursusele läksingi selleks, et mõista, miks on kundalini-jooga niivõrd teistmoodi.
See oli tõepoolest esimene kursus, kus püüti jooga filosoofilist külge lahti seletada. Ja seekord kogesin kõige erinevamaid emotsioone - rahu, ärritust, valu, roidumust, rõõmu, elevust, tüdimust, kannatamatust, õnne... Peamine vast on, et ma tajusin emotsioonide vikerkaart ja seda, et valust võib kasvada välja nauding. Jäi tunne, et kui võtta igas päevas aega ja pühenduda, siis võib jooga minu jaoks saada milleksi palju enamaks, kui pelgaks füüsiliseks harjutuseks, mida see praegu kahtlemata on. Samal ajal jäin uskuma, et meelte avanemine, mis on jooga üheks peamiseks eesmärgiks, ei võrdu ülitundlikkuse või, kuidas võtta, ka teatud ülitundetuse arendamisega, mis looks barjääri "tavaliste" inimestega ja seni tavapäraseks olnud tegevustega. Varem olid mul mingisugused sellised kartused ja põhjendused, miks mitte joogaga põhjalikumalt tegeleda. Ma nägin joogaga tegelemist sisuliselt mustvalgena - võtta seda väga pealiskaudselt füüsilise harjutusena või äärmiselt sügavalt väga eripärase ja pühendunud elustiilina. Mulle ei meeldinud erinevatel põhjustel kumbki äärmus. Nüüd hakkan mõistma, et on väga individuaalne, mis jooga kellelegi on, kuid eesmärk peaks siiski olema mõista ja praktiseerida joogat vaimsel tasandil ja mõtestatult. Jooga juurde sattudes või teadlikult tulles ei ole eesmärk ju parem painduvus, otsime ikkagi spirituaalset kogemust ja reeglina soovime midagi oma elus või mõtlemises muuta. Näis muidugi, kui palju mul meelekindlust ja sitkust on, et joogale oma elus prioriteetne koht kindlustada.
Comments