Sensitiivsus - toidus ja suhetes

Käisime Ali ja Taniaga lõunal. Mingi suht uus Vietnami restoran on meie töökoha lähedal, nii et tagantjärele targana peaks ütlema, et no muidugi - läksime eksperimenteerima. Esialgu aga selliseid mõtteid pähe ei tulnud, tundus lihtsalt normaalne mõte teistsuguses keskkonnas lõunat süüa. Esimene küsimusmärk tekkis kõigi silmisse, kui buffeelaua juures tungis ninna mingi kahtlane aroom. Intelligentsed ja tagasihoidlikud inimesed, nagu me olla tahame, pigistasime silmad, õigemini ninasõõrmed kinni ja liigitasime nähtuse meelepetteks. Tõstsime portsjonid taldrikule. Midagi polnud aga teha, kahtlane hais hõljus ninas kogu lõunasöögi jooksul. Üritasime teha nägu, et kõik on korras ja vestlesime muudel teemadel. Kuna ma suppi unustasin endale serveerida, siis lõpuks ma küsisin Alilt, et kuidas supp maitseb, läheks ja tooks endale ka. Näoilme oli piisavalt kõnekas, et see mõte sinnapaika jätta. Siis ma ütlesin juba julgemalt, et ma kahtlustan, et vähemalt ühe roa tooraine on roiskunud ja sellest see lõhnapallett. Tania ütles, et tal on üks oma arvamus, mida ta välja ütlema ei hakka viisakuse mõttes. Siis spekuleerisime teemal, et ei tea, kas meile sattus halb juhus või on tegemist sõna otseses mõttes halva kvaliteediga restoraniga. Siis Ali viimaks tunnistas, et keegi kolleeg olevat seal enne teda viibinud ja oli kommentaariks nina kirtsutanud. Nüüd kergitasime mina ja Tania kulme – miks meie sellest midagi ei tea, ah? Siis Ali eneseõigustus: ma olen õppinud soomlaste hinnanguid toidule mitte usaldama. Seda nüüd küll, aga… Liigitasime oma kogemuses huvitavaks antropoloogiliseks eksperimendiks ja leidsime, et seda kohta võiks tulevikus vältida ja soovitada rangelt ka kõigil oma tuttavatel samamoodi toimida.

Midagi muud jäi sellest lõunasöögist kripeldama. Arvan, et keegi meist ei tunne rahuldust vestlusest, kus kaks osapoolt omavad mingit ühist arvamust vestluse teemal ja kolmas vestluspartner pole nende arvamusega kursis. Polekski midagi hullu, kui see kolmas lihtsalt ei tea nende jagatud ja varjatud arvamusest. Küll aga jääb tervalt häirima, kui sa iga minutiga üha enam tunnetada, et neil on see jagatud arvamus ja lisainfo, sest pilgud kinnitavad seda pidevalt, kuid sinuga ei vaevuta või ei soovita seda jagada. Mina kogesin seda täna Ali ja Tania seltsis korduvalt seoses erinevate teemadega ja tundsin ennast idioodina. Ja kindla peale tundsin ennast solvatuna.

Oluline pole tegelikult see, miks neil on see ühine teadmine/kogemus ja minul ei ole, vaid viis, mismoodi minule sellest mõista anti. Võib oletada muidugi, et nad ei märganud oma teguviisi või ei aimanud, et nad sellega mulle meelehärmi valmistavad. Võimalik, et nad ei tajunud, et mina, erinevatel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel, end selles olukorrast reedetu ja lollina tunnen. Võib ka olla, et mõni teine ei teeks asjast üldse numbrit, kuid paraku on minul liiga tundlik närv. Ma otsustasin enda meelerahu huvides, et mõtlen edaspidi kaks korda järele, enne kui endale taaskordselt seesuguse kolmiklõunasöögi korraldan.